Sõbralike inimeste ülikoolilinn Cordoba

Cordoba - olin seal juba 2 nädalat tagasi. Linnana ta mulle väga sügavat muljet ei jätnud. Sain palju infot, et linna ümbruses looduses on palju nautida, kuid ma olin Bariloche matkadest oma isu mõneks ajaks täis saanud, niiet võtsin aja ja lebotasin rohkem hostelis. Kui nii pikalt reisida, siis seda on vahepeal väga vaja. Ei jaksa nädalaid järjest iga päev matkata ja turist olla.

Esimesel päeval kui jalutama läksin, kuulsin keskväljakul ühte tänavamuusikut laulmas. Ma pole kunagi kellegi lauluhäälde nii kiindunud. Kuulasin teda tükk aega ja kui ta lõpetas, siis läksin raha andma ja tere ütlema. Õnneks rääkis ta ideaalselt inglise keelt. Ta on pärit Buenos Airesest ja parasjagu tutvustab oma plaati. Sain ka ühe eksemplari kingituseks. Vahetasime Instagrame ja järgmisel õhtul läksin tema ja ta sõprade väikesele kontserdile ühte hostelisse. 

Meist said väga head sõbrad ja järgnevatel päevadel käisin veel seal hostelis muusikat kuulamas, õhtusöögil, veini joomas ja jutustamas. Kõik seal olid nagu üks pere ja õhkkond oli väga kodune.

Nädalavahetusel on Güemese linnaosas suur tänavamarket. Suundusin pühapäevasel pärastlõunal sinna jalutama ja kõik tänavad olid inimtühjad. Kui turgu kella 17 paiku püsti hakati panema, siis hakkasid inimesed justkui kuskilt vabastatuna tänavatele tulema ja mingil hetkel oli rahvast murdu. Ühe populaarse tordikohviku järjekord lookles kümneid meetreid. 

See linnaosa oli hoopis teistsugune kui ülejäänud linn. Hipsterlik, tänavakunsti ja alternatiivseid kohvikuid täis. 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Esimene hostel, kus ma peatusin oli suur ketihostel, mis tähendab, et teenindus on tasemel. Saabudes sai tasuta tervitusjoogi, hommikusöök oli serveeritud restoranis, vooditel olid kaardinad ja 2 suurt patja. Samuti hiiglaslik elutuba, köök, bassein..

Ometi ei olnud seal seda sotsiaalset keskkonda, mis väiksemates hostelites on ja otsustasin hostelit vahetada. Sattusin väga väga toredasse hostelisse, kus leidsin kohe inimesed, kellega järgmisel päeval väike väljasõit jõe äärde teha.

  

 

Kuigi selle ülikoolilinna näol ei olnud tegu minu lemmikuga Argentiinas, siis sain aru, et siin on ühed kõige paremad kohalikud inimesed. Sain seda palju vastuseks ka küsimusele, mis neile Cordoba juures enim meeldib - sõbralikud inimesed.

 

Käisin korra Brasiilias. Parque das Aves

Hmm.. kui ühe riigi territooriumil veeta 4 tundi ja külastada ühte turismiatraktsiooni, kas siis saab öelda, et oled selles riigis käinud? Ma arvan, et pigem mitte.. See on nagu lennujaamadega, kui kuskil on ainult vahemaandumine, siis ma arvan, et ei saa väita, et oled riiki külastanud.

Ometi ma täna 4 uut templit omale passi sain (jess, seljakotiränduri unelm). Käisin Brasiilia poolel Iguazu koskesid vaatamas. Homme lähen Argentiina poolele ja siis kirjutan neist kokkuvõtvalt. Koskede kõrval on ka väga vahva linnupark, mis on rajatud, et toetada Atlantic vihmametsa ja selle liigirikkust. Kuna ma olen täna laisk ja pikalt kirjutada ei viitsi, siis panen siia hunniku pilte sellest vihmametsast. 

Sissepääs oli 60 brasiilia reali, mis on 13€ kanti. 

Bariloche, Lõuna-Ameerika Šveits

Kui oma reisi plaani koostasin, siis plaanisin jääda ainult Põhja-Argentiina peale. Esitasin küsimuse ühes Facebooki reisigrupis, et saada infot, milliseid kohti külastada tasub. Kõik vastajad ütlesid kui ühest suust, et Patagooniat vahele jätta ei tohi, kui juba Argentiinasse tuldud. Kuna aga Patagoonias reisida on päris kallis ja pole ka suviselt soe, nagu ma tahan, siis otsustasin üle piiri piiluda, kuid mitte päris Antarktikani reisida. Mul ei õnnestunud praegu täpseid andmeid leida, kuid Bariloche on umbes 500 kilomeetrit Patagoonia piirist lõunas. 

Patagoonia on piirkond üle Argentiina ja Tšiili lõunaosa. Piirkond, nagu meil Euroopas on Lapimaa. Siin on imeliselt mitmekesine loodus, samas karmid olud, väga tuuline. Tšiili poolel niiskem, Argentiina kuivem. Rahvastikutihedus on väga hõre - 2 inimest ruutkilomeetril. Seega on enamik maa-alast asustamata tundra. 

Vaade lennukist teel Buenos Airesest Barilochesse. Palju palju tühjust.

Tullakse siia peamiselt matkamise eesmärgil. Samuti on Patagooniast võimalik reisida Antarktikasse ja kogeda olemist Maa kõige lõunapoolsemas linnas. Aga olgu, tagasi Bariloche juurde. 

Bariloche kohta kuulsin juba varem, et see on nagu väike Šveits. Tõepoolest, tõsi ta on. Andide mäestik võiks sama hästi olla ka Alpid. Väikesed armsad majad ja kohvikud, pruulikojad ja tugev õllekultuur, käsitööšokolaad. Kõik iseloomustab ka Šveitsi.

Veetsin siin 10 päeva ja ümberringi on teha nii palju, et mõni professionaalne matkaja/kaljuronija, kellega tutvusin, oli siia tulnud 4-6 nädalaks. Mina piirdusin päevamatkadega, kuid on palju võimalusi minna ja magada mängimajades, kuid enamik neist annab sulle ainult madratsi ja ülejäänud varustus peab endal olemas olema. Mina nii kõva matkaja ei ole. Ühel päeval mõtlesin küll minna ja jääda ööseks mägimajakesse, kuid siis juhtus just vihma sadama ja jäi see plaan ikkagi katki.

Esimesel päeval võtsime mõnede teistega hostelist ette Circuito Chico, mis on 27km pikkune ring, mida on väga populaarne läbida jalgrattaga. Kuna kuulsime bussis ühe kohaliku käest, et rattaga ei saa pooltki nii häid vaateid, kui jalutades, siis otsustasime võtta ette kõige populaarsema osa jalutades. Olime jõudnud ära teha ühe 4-5km ringi suurte puudega metsas, kui järgmisele meid enam ei lastud. Patagooniale omaselt oli tuul nii tugev, et kogu rahvuspark suleti jalutamiseks, sest puude langemise oht oli liiga suur. Kuulsime ühte puud murdumas ka ja see raksatus ei kutsunud väga riskima. Hiljem sain aru, et see rahvuspark on vist rohkem aega suletud kui avatud, sest pidevalt on väga tuuline.

Teisel päeval võtsin ette matka üksinda Cerro Otto vaateplatvormile. 2 tundi mööda kruusateed üles, kondolaga alla ja natukene üle tunni tagasi hostelisse. 

Ühel õhtul käisin Couchsurfingu nädalakohtumisel ja sealt moodustunud grupiga käisime erinevates kohtades päris mitu päeva järjest. Kõigepealt Cascada de Los Duendes väike kosk ja selle ümber olnud rahvuspark. 

Siis Cerro Campanario, millest kirjutasin oma sünnipäevapostituses.

Pühapäeval käisime väikeses külas nimega Colonia Suiza, kus toimub iga kolmapäev ja pühapäev tänavaturg, mis pigem tundus nagu festival. Inimesed sõid elava muusika saatel kohalikku toitu. Müüdi palju suveniire ja vanakraami. Väga mõnus päev. Pärast käisime veel rannas, külmas järvevees ujumine sai ka tehtud. Väga Bariloches ujuma ei kutsunud, kuna õhutemperatuur oli pidevalt selline 13-18 kraadi. 

Esmaspäevaks plaanisin esialgu oma kahepäevase matka, kuid tugeva vihmaprognoosi tõttu jätsin minemata. Selle asemel leidsin hostelis hommikusöögilauast paar inimest, kes olid auto rentinud ja plaanisid minna El Bolsóni, mis on linnake Barilochest 1,5 tundi lõunas. Liitusin nendega. Palju vihma küll ei sadanud, kuid pilved olid väga madalad ja Cerro Lopezi otsast, kuhu ma plaanisin minna, ei oleks mingit vaadet ikka olnud. 

El Bolsóni kohta kuulsin ma väga häid sõnu, kuidas see on palju ilusam ja parem kui Bariloche. Ma sellega üldse ei nõustu.. Vähemalt see osa, mida meie nägime tundus nagu Aasia linn, kus keegi kohe tuleb ja hüüab "tuk-tuk, 100 baht" nagu Bangkokis. Linnas väga palju aega ei veetnud, sõitsime autoga üles vaateplatvormile, alla tulles nägime kohalikku Argentiina asado (grillimisviis, siinne rahvustoit) kohta ja jäime lõunale. Pärast sõitsime rahvusparki, mis oli väga ilus. 

Viimasel õhtul käisime ühes liharestoranis söömas. See oli täielik maitseelamus, ma ei ole mitte kunagi nii head liha söönud. 

Bariloche meeldis mulle väga, natuke liiga külm oli ainult.. Kohtusin nii paljude toredate inimestega. Nii teiste seljakotirändurite, kui ka kohalikega. Sain palju aega veeta looduses ja selle ilus. Mõned pildid veel siia lõppu.