Mendoza. Lõputu vein ja varastatud kott.

Oh ma isegi ei tea kuskohast alustada.. Ma veetsin Mendozas 2 nädalat ja see oli väga sündmusterohke, peamiselt piduderohke, kaks nädalat. See on Argentiina veinipiirkond. Veinid, mis tulevad ka meile Argentiinast on suure tõenäosusega just siit pärit.

Mendozas oli mul Workaway hostelis. Töötasin 5x6h nädalas retseptsioonis ja sain tasuta voodikoha ja hommikusöögi. Lisaks poole hinnaga pizza ja asado õhtud. Lihtne viis natuke raha kokku hoida ja kellelegi kasulik olla.

Kui ma Jujuyst bussiga 22.veebruaril Mendozasse jõudsin, siis oli mulle öeldud, et hakkan tööle Panda hostelis, niisiis sõitsin taksoga sinna. Vastu võttis mind segaduses seltskond, kes ei teadnud uue vabatahtliku tulemisest midagi. Ülemuse käest uurides sai selgeks, et ma hakkan tööle ikka Koala hostelis. Sama omaniku 2 hostelit - Koala sai minu saabumise päeval 1 aastaseks ja on elavam ja tuntum. Panda on paar kuud avatud olnud ja on veel väga vaikne ja uus. Lõppkokkuvõttes olen rahul, et ma ikkagi Koalas töötasin. Rohkem elu, mis mulle meeldib. Kuigi üritused ja väljasköimised olid mul põhiliselt just koos nende Panda inimestega, keda ma esimesena nägin. Eriti Maria, kes sai mulle väga armsaks sõbrannaks ja on seda siiani.

Panda vabatahtlikud ja meie rahvusvahelise pannkoogipäeva tähistamine

Nagu juba ütlesin, siis esimesel päeval oli kohe Koala esimene sünnipäev ja selle tõttu oli tavaliselt igal reedel toimuv asado-õhtu (asado on Argentiina grill) tõstetud laupäeva peale ja mul oli ka sellest võimalus kohe osa saada. Kolmapäeviti toimus pizza õhtu ja nii see eluke seal käis ja vein voolas, sest seda antakse Mendozas peaaegu, et tasuta. 5 liitrit 150 peeso eest (2 euri), peaasi, et ainult raisku ei läheks. Need õhtud olid väga meeleolukad ja lõppesid tavaliselt ööklubis.

Hosteli juhataja ja minu "ülemus" Matias

hosteli terrass

sünnipäevalaul

pizza on tehtud täiesti nullist ise

pizza asado. Argentiinlased armastavad oma grilli

Mendoza ise on minu arvates üks Argentiina ilusamaid linnasid, mida mina külastasin. Palju väljakuid ja purskkaeve. Laiad maanteed, mille ääres välikohvikud. Mul on hea meel, et ma just siia pikemalt peatuma jäin. Tegin välijõusaalides trenni ja käisin jooksmas ja matkamas. Oleks võinud veel nii palju rohkem teha ja käia. Väike okas jäi ka hinge, et ma ei teinud neid asju, mida Mendozas tehakse - veiniistandused, hobusesõidud, kajakiga jõerägastikus sõidud. Samas kui nüüd aega möödas on ja tagantjärele vaatan, siis mul oli ilmselt vaja lihtsalt olla. Nii palju oli enne seda mööda Argentiinat matkatud ja kuigi mulle väga meeldib selline aktiivne puhkus, siis vahepeal, eriti pärast ühe kuu möödumist, on ikkagi vaja lihtsalt jalad seinale visata.

Isegi purskkaevus purskab "vein"

San Martini park. Minu jooksuringi osa. 

aknapesu meisternäide

Mendoza asub suhteliselt kõrbelisel alal, kuid on väga roheline linn. See on saavutatud pideva puude kastmisega, mille jaoks on kõikide teede äärde rajatud kanalid, millesse vahel vesi sisse lastakse. Esimesel päeval vaatasin Google Mapsist, kuhu ma täpselt minema pean ja samal ajal oleks peaaegu ühte auku sisse astunud. Samuti õhtul pimedas peab olema tähelepanelik.

Turvalisena näiv linnake aga pani mind korraks unustama, kus ma viibin ja kui palju oma asjadel silma peal peab hoidma. Mõned päevad enne oma reisi jätkamist jäin ilma oma kotist koos telefoni, ID-kaardi, pangakaardi, Granadast ostetud ja armsaks saanud rahatasku ja 2600 peeso sularahaga.

Õnneks olen selliseks olukorraks ette valmistunud. Mul oli teine telefon kohe võtta, passi hoian alati eraldi, enamikku sularaha ka, Transferwise pangakaart oli nagunii tühi ja kuna viipemakset Argentiinas ei eksisteeri, siis see ei oleks ka probleem olnud. Jäin üsna rahulikuks. Keegi veel hiljem imestas, et kuidas ma isegi sekundiks endast välja ei läinud. No aga.. milleks? Paanitsemine seda tagasi ei too. Ma teadsin, et kindlustus korvab mulle selle ja mul ei olnud mitte midagi puudu, mis takistaks mul reisi jätkamast. Samal hommikul olin käinud Western Unionist selle kotiga sularaha võtmas ja mul oli sel hetkel kaasas ka pass, milleta raha ei anta. Kui ma oleks näiteks unustanud passi ja raha kotist välja võtta.. vot siis ma ei oleks nii rahulikult sellesse suhtunud. Sellist tuju küll ei oleks olnud, et hakata ministeeriumide kaudu koju sõiduks dokumente ajama.

Järgmisel hommikul läksin hoopis Floriga (samuti vabatahtlik Buenos Airesest) politseisse. Ta aitas mul tõlkida. Registreerisin juhtumi, sain vajaliku raporti ja hakkasin kindlustusega suhtlema. Tagasi koju tulles veel eraldi Teliaga, kus mul oli seadmekindlustus. Uus telefon oli olemas mõni päev pärast koju saabumist - maksin omavastutuse 52€ ja ID-kaardi tegemise 20€. PZU, mis on tõsiselt minu arvates lihtsalt nii kliendisõbralik kindlustusfirma, maksis mulle kogu seda infot teades tagasi 365€. Tõesti parim kindlustus. 9 kuu jooksul kasutasin 3 korda ja mitte ühtegi viivitust, üritamist mitte maksta vms. Pigem on nad kõik 3 korda rohkem vastu tulnud kui ma arvanud oleksin.

Aga Mendoza ja seal kohatud inimesed jäävad mulle alati positiivseks mälestuseks. Selest kahest nädalast saaks detailsemalt kirjutada mitu postitust, kuid jätan selle praegu sinnapaika. Lõpetuseks veel mõned meeleolupildid. Laimid on otse terrassil oleva sidrunipuu pealt.

Moneytalks. Kui palju ma kulutasin?

Selle teema kohta on minult mõni inimene konkreetselt küsinud. Kuna ma hoian oma raha liikumistel alati, ka reisimise väliselt, silma peal, siis loomulikult teen ma seda ka reisides. Ma küll ei koosta kindlat eelarvet, et kui palju ma millegi peale tohin raisata, kuid ma pean hakkama saama rahaga, mis mul on. Sellega seoses võib reisi algus olla vabamalt võetud ja reisi lõpp pean kuskil ühes kohas passima ja iga senti kokku hoidma. See juhtus mul suvise Euroopa reisiga, kui viimased nädalad Itaalias ma lihtsalt istusin hostelis, kus ma vabatahtlikuna töötasin ja ei käinud mitte kuskil, mis raha nõuaks. Tagasi Eestisse jõudsin tookord 10 euroga. Kuid ka seda reisi alustades oli mu eelarve üsna väike. 

Seekord arvasin ka, et mul võib keeruliseks minna. Soome võttis mu novembrikuu palga pealt 400 eurot maksusid (saan selle millalgi suvel tagasi, juhhei) ja see tundus tohutu eelarvekärpena. Siiski ei kulunud mul üldse nii palju raha kui ma oleksin arvanud ja sain veel ootamatu kojutuleku peale kulunud piletid täiesti vabalt osta. Need maksis kindlustus mulle õnneks tagasi. Ja nüüd annab veel karantiiniski istuda nii, et tööd tegema ei pea. Aga detailsemalt. 

Summad on kõik minu reisi aegse vahetuskursiga, kus 1 argentiina peeso (ar$) on 0.015€. Argentiina majanduses toimuvast tsirkusest võiks kirjutada veel omaette pika postituse ja kindlasti muutub see kurss märgatavalt ka pärast praegust kriisi.

Lisan juurde mõne inglisekeelse märkme, kuna selle kohta on ka mitte-eestlased küsinud. 

Mu reis kestis 18.jaaruar kuni 17.märts. (Trip all together 2 months)

Edasi tagasi lennupiletid (long-haul flights):

AirBaltic Riia - London 28.99€

Norwegian London - Buenos Aires 279.01€

Iberia/Level Santiago de Chile - Barcelona 289.88€ (koroona tõttu on mul sealt nüüd voucher 263€ ulatuses, kasutamiseks 2020. aastal) (got a refund voucher because of corona)

AirBaltic Barcelona - Tallinn 88.99€ (koroona tõttu ootan neilt voucherit 100%+20€, kasutamiseks kuni 31.mai 2021) (waiting for a refund voucher because of corona)

Latam Santiago de Chile - Barcelona 554.05€

Lufthansa Barcelona - Tallinn 477€ 

Kindlustus maksis mulle tagasi 979€ eriolukorrast tingitud ootamatute lennupiletite eest. Seega mu kojulend teiselt poolt maakera jäi kokku alla 100 euro (juhul, kui Iberia või AirBaltic pankrotti ei lähe ja ma saan oma vouchereid kasutada). Midagi head ka sellest kriisist, eksole. (My insurence paid me back 979€ for the new flights I needed to buy because of corona)

Edasised summad on mõnevõrra ümardatud, kuna ma iga päev maha ei istunud ja üles ei kirjutanud, siis osa on mälu järgi ja mõnikord jagasin mitte meelde tuleva jäägi umbes loogiliselt ära. Samas lõppsumma on ikkagi täpne. 

Toidukaupade hinnad supermarketis ei erine Eestist palju ja kohati ma ütleks, et isegi on osad asjad kallimad. Kokkasin palju endale hostelis ise ja toidupoes käisin alati suhteliselt regulaarselt. Kulus 410 €. (food from supermarkets)

Restoranid ja baarid on jällegi odavamad. Mitte küll nii odavad kui Kagu-Aasias, kuid väljas söömine ja pidutsemine on palju odavam, kui Eestis. Väljas käia mulle meeldib ja selle pealt ma tavaliselt tohutult kokku ei hoia. Kulus 450 €. (restaurants/bars/clubs)

Transpordi alla arvestan riigisisesed lennu- ja bussipiletid, linnaliini transport ja takso. Ma ütleks, et lennupiletid on odavamad, kui Euroopas. Ma ostsin suhteliselt viimasel hetkel ja paaritunnine lend on 70-100€. Ööpäevane bussisõit samas hinnaklassis. Takso on umbes poole odavam kui Eestis. Kulus 460 €. (transport like long-haul bus, city public transport, inland flight, taxi)

Suveniiride ostja ma väga ei ole. Kuna reisin oma pisikese käsipagasi möödus seljakotiga, mis juba niigi on mõni kilo lubatust üle, siis ma ostan nii vähe suveniire kui võimalik. Kodustele millegi toomise mõte on ka kuidagi ära kadunud. Ma toonparem lugusid ja fotosid. Mida on neil teha külmkapimagnetiga kohast, millel neil endal mingit sidet ei ole? Kulus 23 €. (souvenirs)

Apteeki tuleb vahepeal ikka reisides minna. Ostsin mingeid vitamiine, et end sääskedele ebameeldivamaks teha, plaastreid ja päikesekreemi. Samuti hügieenitarbeid on vahepeal hädavajalik osta. Kulus 45 €. (pharmacy, sun protection, shampoo etc.)

Riided on midagi, mida ma alati natuke uuendan. Ükskõik kui läbimõeldult ma ka ei pakiks, ikka on midagi, mida ei kanna või midagi millest on lõpuks puudus. Seekord ostsin paar suvehilpu. Hinnad on suhteliselt samal tasemel, mis Euroopas. Võib-olla natukene soodsam, oleneb muidugi poest. Kulus 46 €. (clothes)

Turistielu elasin ma seekord päris tublisti. Siia alla lähevad erinevad sissepääsupiletid, transport mõeldud spetsiaalselt turismiobjekti juurde saamiseks, autorent (ja selle kindlustuse makse avarii juhtudes). Kõik, mida kohalikku elu elades maksma ei peaks. Kulus 220 €. (tourist life: tickets and transport to attractions, car rent etc)

Majutusin ma ainult hostelites. Lõpu poole olin vabatahtlikuna tööl ehk majutuse eest ei maksnud. Mõni öö sai veedetud bussis. Ma ei hakka arvutama, mitu ööd ma hostelis ööbimiste eest maksin, kuid hinnad on eri linnades väga erinevad. Mida rohkem lõuna pool seda kallim. Patagoonias reisimine on kallim. Buenos Aireses saab väga hea hosteli 6-7€ eest öö. Bariloches alla 15€ on suht jama. Cordoba/Iguazu/Salta/Mendoza jäävad kõik 6-10€ vahemikku. Kulus 280 €. (accommodation)

SIM-kaardi ostsin pärast esimest kahte nädalat. Buenos Aireses on Wifi peaaegu igal pool ja Bariloches ei tundnud ma vajadust rohkema interneti järele kui hosteli Wifi. Enne oma esimest pikemat bussisõitu ma selle ikkagi muretsesin. Ma ei mäleta seda mahtu, mis mul oli, äkki 6GB.. midagi sinna kanti. Kulus 13 €. (local SIM)

Kotivargusega läks mul 35€ sularaha. (stolen money with my bag)

Lennule juurde ostetud pagas 18€. (added luggage for flight)

UberEatsiga toidu (peamiselt jäätise) tellimine 12€. (UberEats)

Lisaks jäi mul kätte u 150€ väärtuses peesosid, mida ma arvasin, et ma saan Euroopas ringi vahetada, kuid Barcelona lennujaamas nad olid just Argentiina peesodega kauplemise lõpetanud ja Eestis ka ei saa. Ehk kuskil millalgi. Loodetavasti selle väärtus tohutult ei lange.

Seega reis ILMA kauglennu piletiteta läks maksma 2012€ kanti. 2 kuud ja mitte üldse kokkuhoidlikult. Pigem on odav koht, kus reisida. On inimesi, kes küsivad, et kas ma olen aastaid raha kogunud, et nii reisida. Ei. Tuleb lihtsalt valida koht, kus näiteks mu Soomes teenitud palk on palju suurema väärtusega.

WITHOUT long-haul flights I spent around 2012€ in 2 months. I was living quite normal life. Went out a lot, bought everything I want, went to tourist attractions and moved around a lot. I would say it's rather cheap. 

Raha vahetamisest ka natuke. Sularahaautomaati ei kasutanud ma ühtegi korda, sest ta võtab tohutult vahendustasu. Kaardiga maksmine on pigem suuremate poodide teema ja see võtab tohutult aega. Nad peavad sisse toksima dokumendinumbri. Ehk siis peab neile andma koos ima pangakaardiga ka oma dokumendi. Sularahaga käib kõik palju kiiremini ja seda teed ma ka põhiliselt läksin. 

Raha vahetamiseks on parim kasutada Western Unioni. Teed konto äpis või veebilehel. Saadad enda kontolt enda nimele raha. Või lased kellelgi endale raha saata enda Western Unioni kontole. Ootad kinnitust, et raha on valmis ja lähed ühte nende kontoritest lootes, et nendel on piisavalt raha. Vahetuskurss on ametlikust üldiselt palju suurem. Näiteks kui ametlik kurss oli 1€=70ar$, siis WU maksis 88 või isegi 92 peesot euro eest. Tundus uskumatu, et ma põhimõtteliselt teenisin raha selle vahetamisega. 

Esimesed korrad vahetasin 400€ ja 500€ korraga. Sellest jätkus mulle väga pikaks ajaks ja alles lõpupoole pidin veel juurde vahetama. Samas ei soovita ma seal nii suurt summat korraga vahetada, sest nendel kontoritel ei pruugi nii palju sularaha korraga olemas olla. Samuti on päris riskantne sellise summaga ringi käia. Ma hoidsin vajalikku osa enda rahakotis ja suuremat osa suures seljakotis, mis oli üldiselt alati hostelis kapis luku taga. 

Ülemine minu tagavara 1000 ja 500 peesolised. Alumine kaasas olev raha, tavaliselt 3000-5000 peesot (40-70€). Eriti tüütud olid 10 ja 5 peesosed rahatähed, mida tekkis tohutult palju. Minu seal oleku ajal kadus käibelt 5 peesoline paberraha ja see asendati mündiga. Veel tüütum. 

Jujuy. Kõrbe värvilised mäed.

Minu lemmik osa sellest reisist oli Jujuy (hääldus: Huhui). Võib-olla selle pärast, et see oli täiesti ootamatu, et mulle sealne loodus nii muljetavaldav on. Ma ei ole kunagi enne kõrbes käinud ja ilmselt see uudne kogemus selle nii eriliseks tegigi. 

Oma pärast avariid vahetatud rendiautoga sõitsime kõigepealt Jujuysse, kuid otsustasime siiski seal peatumata sõita Tilcarasse, kus meil oli hostel broneeritud. Oli pilvine ilm ja kuna me olime juba päris kõrgel, siis sõit möödus pilvede sees. Tilcara on väike väike kõrbeküla, kuid väga turistirohke. Ilmselt igas teises majas seal oli majutusasutus. Meie hostel oli ka väga armas. Oli teisipäeva õhtu, Isabel ei tundnud end juba mitu tundi hästi ja ta jäi hostelisse pikali. Hostelis meie toas oli üks vene poiss. Natuke omamoodi isiksus, kuid samas tore. Läksime tema ja Baziga küla peale jalutama, käisime söömas ja siis sattusime peale ühele suurele rahvast täis restoranile, kus parajasti hakkas õhtusöök läbi saama ja inimesed meeleolukaks muutuma. Täiesti tavaline Argentiina, et igal õhtul võetakse kohalikus restoranis elava muusika saatel tants üles. See rahvus armastab tantsida. 

Järgmisel hommikul läks varakult uni pealt ja otsustasin mäevaatega katuseterrassi ära kasutada ja natuke joogat teha. Hommikusöök möödus seal samal terrassil. Möödaminnes mainisin, et lahe oleks täna laamat näha.. 

Isabel end endiselt hästi ja ta otsustas minna tagasi Jujuysse kuni meie veel üles põhja poole värvilisi mägesid vaatama läheme. Hiljem käis Isabel haiglas ja talle öeldi, et ilmselt sai ta kraaniveest bakteri. Antibiotikumidega sai ta oma enesetunde korda. 

Niisiis läksime mina, Baz ja vene poiss Ivan 45km põhja poole Humahuaca külakesse ja tee peal nägime laamasid, kes olid seal koos väikese tüdrukuga. Ilmselt pildistamiseks välja toodud. Hommikusöögil lendu lastud mõte sai teoks. Peatusime ja tegime laamadega pilti. 

Humahuacasse jõudes tuli sealt edasi veel 21km mäkke sõita, 4530km kõrgusele merepinnast, et külastada 14-värvi mäge. Veetsime seal kuskil tund aega. Igaüks oma mätta otsas omi asju tehes. Ühel hetkel hakkas mul kõrgusest väga paha. Autoni tuli jalutada päris järsult ülesmäge. Oli teisigi turiste seal mäehaigusega võitlemas. Selle vastu soovitatakse põske pista kokalehti, mida ma ka tegin, kuid nende maitse on nii ebameeldiv, et ma pole kindel, kas need ka aitasid. Aga lasen siin pigem piltidel jutustada.

kokalehed põses

mäe otsas olnud WC. lihtne auk põrandas

Baz kivitorni ehitamas

Ivan hetke nautimas

mina otsustasin joonistada

Tagasi alla tulles nägime veel palju laamasid ja peatusime ka kaktuste pildistamiseks. 

Tagasiteel peatusime Purmamarcas. Samuti väga turistidele suunatud külake. Palju restorane ja kõik tänavad täis suveniirilette, mis kõik müüsid samu kaupu. Laamavillaseid tooteid. Terve seal oldud aja mõtlesin, et kas nad tõesti suudavad igaüks nii palju müüa, et see ka kasumlik oleks kui nad kõik täpselt samu asju müüvad.. Aga ju siis tõesti käib turiste nii palju, et sellest ära elada. Kuna mu telefoniaku sai tühjaks, siis kahjuks mul pilte nendest lettidest ei olegi. Paar pilti Purmamarcast siiski. 

Seejärel sõitsime tagasi Jujuysse ja läksime hostelisse, kus Isabel meid juba ootas. Mu mälestustes puudub see, mis veel tol õhtul tegime, kuid ilmselt mitte midagi erilist. Järgmisel hommikul käisin jooksuringil ja siis tuli Baz jutuga, et karneval on ja ta kuulis kohalikelt, kus hea pidu on ja et see hakkas juba kell 12 päeval. No olgu lähme siis. Sellist pidu aga ei osanud ma küll ette näha. Inimesed tantsisid, tähistasid, pritsisid üksteist vahuga ja viskasid jahuga. Jõid õllet ja veini. Ma vaatasin kella 6 paiku kella ja tavaliselt olen ma sellises olekus peol kuskil kella 2 ajal öösel. Samas oli hea. Pidu oli kell 11 õhtul läbi ja sai varakult magama. 

siin on toimumas mingi rituaal, millest ma lõpuni aru ei saanud. mõte on sinna "ausamba" peale valada kellegi austusavalduseks natuke oma joogist

Järgmisel päeval tundis ka Isabel end paremini ja läksime veel kahekesi Jujuy linna peale jalutama ja pildistama. Leidsime ühe hea kohviku, kus hiline hommikusöök süüa. Siis viisime auto tagasi ja mina oma järjekordsele bussisõidule Mendozasse. Isabel ja Baz jätkasid oma teed Tšiili Atacama kõrbesse. 

Pildiallkirja lisamine

kui palju eri liiki puid saab ühe platsi peal olla?