Sõit sõit sõit bussiga

Argentiina on hiiglaslik maa. Tema pindala on 2.78 miljonit ruutkilomeetrit. Sama ala peale mahub 61,5 Eestit. Ma liikusin oma reisi ajal riigi lõuna pool. Kaks korda kasutasin uude kohta saamiseks lennukit, kuid põhirõhk oli ikkagi pikkadel pea ööpäevapikkustel bussisõitudel.

bussisõidu riided olgu mugavad

minu liikumised

Bussi sisenemiseks on vaja piletit paberkandjal. Pagasi külge pannakse number ja sama number kleebitakse ka pileti peale. Siis on vaja järgmisele töötajale näidata oma passi ja piletit. Kontrollitakse väga korralikult, kas andmed klapivad, rebitakse ära pool piletist, pannakse samamoodi number külge salongi võetavale kotile ja suunatakse õige koha peale istuma. Alumisel korrusel on cama (voodi) istmed ja üleval semicama (pool-voodi) istmed. Sihtkohta jõudes saab pagasi kätte ainult numbrit näidates. Kuna Lõuna-Ameerika riigid ei ole just kõige turvalisemad maailmas, siis minimeeritakse sellises olukorras vargusi nii palju kui võimalik. 

Esimesel korral, teades et mul on ees 21 tundi bussis oli mul mõtteis, et see saab olema üks kohutav kogemus, sest mulle pole kunagi pikad bussisõidud meeldinud. Ühes asendis liiga kaua, põlved hakkavad valutama ja aeg venib nagu tatt. Tegelikult polnud nii hullu midagi. Bussid on tehtud väga mugavaks. Võtsin cama istme, mis on suur privaatne nahktool, mille seljatugi läheb peaaegu täielikult pikali ja jalgadel on 45 kraadi all tugi. Minu jaoks on iste ka piisavalt lai, et jalad rinnale kõveraks tõmmata ja nii magada.

Mul oli ka alati palju tegevust ette valmistatud. Wifit bussides ei ole, niiet lõputult internetis passida ei ole võimalik. Küll aga tõmbasin ma hosteli Wifis enne alati nii palju Netflixi sarju alla kui telefonimälu lubas. Samuti oli see hea aeg, et oma päevikusse sissekannet kirjutada, Eestist kaasa võetud ristsõnu lahendada, joonistada, mussikat või podcaste kuulata. Samuti palju magada ja aknast välja vaadata. Maastik muutub palju. On sadu kilomeetreid tühjust, kus vaadata ei ole midagi, kuid on ka huvitavaid mägiseid lõike. Oleneb, kust kuhu sõita. 

päikesetõus bussiaknast vahepeal unest ärgates

Samuti pakutakse pikkade otsade ajal alati süüa. Toidu tervislikkus on küll alla igasugust arvestust ja pärast kõige selle söömist on kõhus imelik tunne ja kogu värske kraam on maailma kõige ahvatlevam kraam. Samas on hea, et ei pea muretsema enne poodi jõudmise pärast teades, et päris nälja ei jää.

üks näide toidupakist

Ühel korral olid cama istmed otsas ja ma võtsin semicama. See oli sõit Iguazust Tucumani. Sõit pidi kestma 21 tundi, kuid ma ei tea siiani, mis juhtus, et ta 10 tundi kauem kestis. Buss sõitis vahepeal üliaeglaselt väikestel teedel ja tegi kaardi peal vaadates imelikke lõike. Mitte keegi ei andnud sõitjatele selgitust ja mitte keegi ei küsinud ka. Tundub, et see on normaalne ja keegi ei paanitse ega lähe närvi. Kuna õhkkond bussis oli niivõrd hea, siis läks see 10 lisatundi ka kuidagi kiirelt. Ainult et mitte nii mugavalt. Semicama on sarnane meile teadaolevate bussiistmetega. Läheb küll rohkem pikali ja jalatugi on ka mugavam, kuid ei ole võrreldav cama mugavustega. Õnneks oli mul kõrval üks vahva naisterahvas, kes küll inglise keelt ei rääkinud, kuid meie ees oli üks noormees, kes kõike tõlkis. Natukene sain oma hispaania keelt ka harjutada. Me küll ei lobisenud tervet sõitu, kuid vahepeal mõnest olukorrast ja igavuse peletamiseks küll. 

päikeseloojang semicama klassist

Tucumani jõudsime keset ööd, hea et ma hostelit ette ei broneerinud. Siis tuli mul saada pilet Saltasse, mis asus sealt veel 4 tunni sõidu kaugusel. Piletiputkad olid enamasti kinni ja kuna mul ei olnud printimise võimalust, siis ei saanud ma ka internetist seda osta. Lõpuks ikkagi ostsin ja õnneks lubati mind ka telefonist pileti näitamise peale bussi. 3 tundi pidin ootama öises/varahommikuses bussijaamas, mida soovitatakse blondil üksikul naisterahval mitte mingil juhul teha, kuid ma ei tundnud hetkekski, et see oleks ebaturvaline. Ootamas oli ka teisi inimesi, sealhulgas pered lastega. See ebaturvalisuse teema on minu arvates ülepaisutatud. Ma olen Euroopas end mitmes kohas ebaturvalisemana tundnud kui Argentiinas üldse. 

Viimaks hakkasin ma bussisõitusid nautima. See oli aeg, kus ma ei saanud mitte midagi muud tegevust leida kui et olla iseendaga, analüüsida juba möödunut, planeerida tulevat. Lihtsalt olla nii, et mitte midagi ei tule vahele. Kõik on tehtud nii mugavaks, et ööpäev bussis veeta ei tundu enam nii hirmutav ja Tallinn-Kuressaare reis eelmisel nädalal tundus liiga lühike. 

politsei kontrolle on maanteede peal palju