Eile kirjutasin, kuidas Brasiilias Iguazu jugade juures käisin. Seda postitust saab lugeda SIIN.
Kogu Brasiilias käimine võttis aega 6 tundi. Kuigi päike ja kuumus olid juba ära väsitanud, siis pärast siestat hostelis läksin ikkagi ka Puerto Iguazu linnakesse jalutama, sest teadsin, et muul ajal mul seda võimalust enam pole. 2km jalutuskäigu kaugusel hostelist jõudsin populaarse vaatamisväärsuse juurde, kus jõgi lahutab kolme riiki. Mina seisin Argentiinas ja vaatasin paremale Brasiilia kaldale ja vasakule Paraguai kaldale. Tagasi jalutades märkasin valju muusikaga kohvikut, mis pakkus ülihead acai-bowl'i. Sellist jääkülma õhtusööki mul pika päeva lõpuks vaja oligi.
 |
| vasakul Paraguai ja paremal Brasiilia |
Õhtul läks hostelis olukord päris piduseks ja pikale. Kuna turistid tulevad siia põhiliselt ainult koskede külastamiseks, siis oli meid samas paadis päris mitu ja leppisime kokku, et hommikul kell 9 oleme valmis minema, ükskõik kui kõva pohmell ja magamatus ka ei oleks. Ja ütleme nii, et hommikul reetsid meie kõigi näod eelnevat õhtut. Oli raske päeva käima saada, kuid vahva seltskonnaga oli see siiski üliäge 14.veebruar.
Argentiina pool erineb Brasiilia omast täielikult. Kui Brasiilias saab panoraamilise (kui see sõna on eesti keeles nii) vaate, siis Argentiina poole peal saab jugadele väga lähedale ja ala, kus jalutada on väga palju suurem. Päeva lõpuks näitas telefon 18km. Sellest koskede vaatamiseks umber 9km. Otsustasime esimesena minna kohe kõige uhkema ja suurema kose juurde, sest teadsime, et pärast on sinna sõitval rongil turistidest järjekord. Päeva esimene rong oli küll täis, aga vähemalt ei pidanud ootama. Paljudes soovitustes on, et see viimaseks jätta, sest siis on lõpus kõige suurem WOW effekt, kuid kui mitu tundi selleks enne järjekorras ootama peab, siis vaevalt et see emotsioon nii suur oleks.
Devil's throat ehk Saatana kõri on tõesti vägev. Vaateplatvorm sellele on nii lähedal, et kõik seal olevad inimesed saavad täiesti märjaks. Võimas on vaadata langevat vett, mis tundub justkui aegluubis. Mõelda, et see on lihtsalt loodus, see vesi ei peatu seal kunagi ja langeb isegi siis kui ühtegi turisti vaatamas ei ole. Näiteks praegu, kui kõik rahvuspargid Argentiinas on koroonaviiruse pärast suletud. Kosk sellest ei hooli ja voolab aegluubis, kuid siiski tohutu kiirusega seal praegu uhkes üksinduses.
Edasi on palju märgistatud radu, kus jalutada ja koskedele lähedale saada. Ühe koha peal saab jälgida kummipaate, mis turiste kose alla viib. 30€ eest saab seda teha igaüks, meie otsustasime vahele jätta. Argentiina pool meeldis mulle palju rohkem, sest ei ole tunglemist ja kogu turistide hord on suurema ala peale ära jaotunud.
 |
| Leidsin endanimelise kose ka |
Õnneks ei paistnud tol päeval päike lagipähe, kuid sellest hoolimata oli üsna palav ja iga väiksem joakene järvekesega hakkas tunduma ahvatlev. Tahaks ujuma! Ühel meie seltskonnaliikmel oli infot, et mõne kilomeetri kaugusel on üks juga, kuhu võib ujuma minna. Aega meil veel oli, niiet otsustasime selle 4km sinna ja 4km tagasi jalutuskäigu ette võtta. Rahvast oli vett nautimas parasjagu, et kõigil oleks privaatselt ruumi. Nii mõnus oli end pika palava päeva lõpuks vette kasta ja kose all õlamassaaži saada. Nagu spas.
Terve päev mõtlesime, et tahaks ikka ahve ka näha, nii palju jutte, et siin rahvuspargis neid leidub. Me ei pidanud pettuma ja saime veel vaadata pärdikute huvitavad elu puude otsas. Kokku lugesime neid ühes vaateväljas lõpuks üle 30. Rahvast pildistama oli kogunenud omajagu. Üks poiss jäi oma krõpsupakistki ilma, sest ega need ahvid arad ei ole.
Hostelisse tagasi jõudes oli mul veel parasjagu aega, et oma seljakott läbi sorteerida ja organiseerida ja kell 9 õhtul alustasin 21 tunni pikkust bussireisi, mis millegipärast venis 10 tundi pikemaks. Ma siiani ei tea, miks. Aga sellest juba mõni järgmine kord.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar