On teada tuntud tõde, et inimene suudab teha täpselt seda, mida ta usub end suutvat. Meile meeldivad need asjad, mille kohta me oleme otsustanud, et need meile meeldivad ja vastupidi. Mina olin kindel, et hommikul vara trenni tegemine on täiesti ebameeldiv. Samas olin ma ikka mõelnud proovida. Kui Facebooki Hommikujooksjate grupis tuli üleskutse septembrikuistele hommikujooksudele, siis otsustasin proovida. Pikalt oli mul mõtteis olnud ja Jooks On Lahe 5km väljakutsest osa võtmine, niiet ühendasin need väljakutsed ja otsustasin septembris läbida igal hommikul vähemalt 5km. Mõni kogenud jooksja mõtleb praegu ilmselt, et kus on alles lumehelbeke, et selline asi väljakutsena tundub. Aga inimesed ja nende kogemused on väga erinevad ja hommikul jooksmise pärast varem voodist tõusmine on minu jaoks meeletu väljakutse. Kogemustega jooksja peab endale sobivamad väljakutsed välja mõtlema, mis ka proovile paneks.
Täna on 30.september ja kuu aega on möödas. Ma julgen väita, et see kuu on mu elukvaliteeti muutnud. Ma olin palju kuulnud hommiku maagiast ja kuidas hommikul varem ärkajad on edukamad ja õnnelikumad. Ma ei saanud sellest lõpuni kunagi aru ja pidasin õhtuinimesena hommikuid alati pigem ebameeldivaks. Meeldivad olid need ainult juhul, kui ma ei pidanud enne kella 12 kuhugi minema ja sain rahulikult võtta. Ma arvan, et suuresti ajendas mind seda hommiku väljakutset vastu võtma uudishimu, et kas tõesti saab hommikutes olla nii palju meeldivat nagu räägitakse.
31.augusti õhtul panin 1.septembri hommikuks jooksuriided valmis ja olin valmis, et mul on tohutult raske ärgata ja minna. Olin augustis jooksnud terve kuu peale ühe 5km pikkuse jooksu, niiet tõsta see 5km peale PÄEVAS tundus väga hirmuäratav. Hommikul kell 8:32 alustasin kellal GPSi ja jooksin 5.5km pikkuse ringi. Lõpus tegin kiirenduse ja lõpetasin kõrge pulsiga hingeldades kui üks juba kuskilt õllepudeli kätte saanud härrasmees mind ülevalt alla vaatas ja ütles "Neiu, te olete juba ilus küll, pole vaja nii väga pingutada". Ma ei olnud huvitatud temaga vestlusesse astuma ja tänasin viisakalt. Pikem vastus oleks olnud "Ma ei tee seda enda väljanägemise pärast. Sellega olen ma juba suht rahul küll. Kuigi jah, mõni kilo kergemini oleks väiksem vaev joosta. Ma tahan hoopis seda hommiku maagiat leida.". Esimese hommikuga veel ei leidnud.
Facebooki grupi postitustele tagasi vaadates mainisin ma esimest korda, et mul oli mõnus 7.septembril. Siis harjus keha ja ka mõistus sai aru, et nii nüüd ongi. Uus laine väljakutsuvamat aega ja vaimset pingutust oli siis, kui tuli koolinädal. Kolmel päeval tuli 8:30ks koolipinki jõudma. Aga oi kui hea oli kohe selle energiaga õppetööd alustada kui teised veel kohvi juues esimese tunni unelesid.
Kuskil poole kuu peal hakkasin ma ilma äratuskellata kella 7 ajal ärkama, mitte küll iga hommik, kuid tuli ette. Nüüd on õhtune magama minek on läinud varasemaks ja minust on saanud hommikuinimene. Poleks uskunud, et ma seda kunagi ütlen. Tänasel päeval võin kinnitada, et olen üles leidnud selle, mida otsima asusin. Hommikud on maagilised!
STATISTIKAT
- 30 hommikust 26 ma jooksin, 3 jalutasin ja 1 kord jäi vahele, sest sõitsime emaga Raplasse poolmaratoni jooksma ja start oli kell 12:00 (Hommikujooksu challengi üks reegel oli, et jooks peab algama varem kui 10:30).
- Septembris kogunes jooksukilomeetreid 180, mida on ilmselt kõige rohkem, mis ma oma elu jooksul ühes kuus olen jooksnud.
- Kuu jooksul jooksin 2 poolmaratoni. Ühe Suunto virtuaaljooksu 4.septembril ajaga 1:58:23 ja teise 19.septembril Rapla Selveri Suurjooksul ajaga 1:43:55, vat mis teeb grupi mõju jooksu ajaga.
- Parandasin oma poolmaratoni isiklikku rekordit 4.5 minuti võrra.
Väljakutse läbi, võib vast uuesti tossud varna riputada ja magada nii kaua kuni kohustused lubavad? Oh ei. Ma arvan, et kes kord on kogeda saanud hommiku maagiat see sellest enam loobuda ei taha. Pikad hommikud iseendale on mu selle kuu kõige väärtuslikum avastus.
Hommikune trenn jääb. Ta ei saa olema igahommikune jooksmine, vaid vahelduvalt muude trennidega. Homme lähen näiteks joogasse. Mõnel teisel päeval teen rattatiiru, siis jälle jooksen või lähen jõusaali. Eks näis. Jooksu jätan endale vähemalt 100km kuus. Esialgu. Ühtegi pinget endale peale panna ei taha, sest ma tean, et selline käitumine ei ole minu jaoks jätkusuutlik.
Aitäh kõikidele Hommikujooksu grupi toetajatele ja motiveerijatele.
Koos oli seda teha palju lihtsam!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar