Raskeim osa rändamise juures, millest ei räägita. Artikli tõlge.

Internetis on üks inglise keelne arikkel, mis on kirjutatud Kellie Donnelly poolt. Leiad selle SIIT. Iga kord kui ma seda loen, siis ma tunnen end nii paljudes hetkedes tuttavlikult.

Just möödunud pühapäeval märkis mu ema, et ta vaatab huviga reisisaateid ja vahel mõtleb, et mina olen ka ju nii palju näinud ja nii paljude inimestega kohtunud. "Ja nüüd istud siin meiega Saaremaal. Nii lihtne see ongi!" Ma ei osanud sel hetkel talle mitte midagi vastata, sest minu jaoks ei ole see üldse nii lihtne. Minus on nii palju teisiti, kuid ma ei oska ega tegelikult üldiselt ei tahagi seda lõplikult väljendada. Iga reis muudab mind sisemiselt nii palju ja ma tean, et minuga on samas paadis ainult need, kes sellist eluviisi on viljelenud. Ja ma üritan seda mõista, kuigi vahel on raske.

Mul tekkis tahtmine see inglise keelne artikkel ära tõlkida. Igaks juhuks mainin, et need ei ole minu mõtted ja see ei ole 100%, kuidas ma tunnen, kuid väga väga palju on. 

Sa näed maailma, proovid uusi asju, kohtud uute inimestega, armud, külastad imelisi kohti, õpid uute kultuuride kohta - ja siis see kõik on läbi. Alati räägitakse minemisest, kuid kuidas on tagasi koju tulemisega?

Me räägime kõikidest rasketest olukordadest, mis võivad ette tulla - töö leidmine, tõeliste sõprade leidmine, turvalisus, sotsiaalnormide õppimine, pettumine pealtnäha usaldusväärsetes inimestes - aga need on kõik olukorrad, millest sa saad üle. Kõik need madalpunktid haihtuvad, kui koged tõelisi kõrgpunkte. Hüvastijätud on keerulised, aga sa tead, et need tulevad. Eriti, kui sa teed selle viimase sammu ja ostad lennupileti koju. Kõik need kurvad hüvastijätud on mõnusalt polsterdatud rõõmsa mõttega taaskohtumisest oma pere ja sõpradega, mida sa oled oma peas ette kujutanud alates lahkumisest.

Siis sa jõuad tagasi koju, veedad 2 esimest nädalat kohtudes pere ja sõpradega. Räägite vahepeal juhtunust, jagate uusi lugusid ja meenutate vanu... Sa oled nagu Hollywood need esimesed paar nädalat - kõik on uus ja huvitav. Ja siis see kõik lihtsalt.. lahtub ära. Kõik harjuvad, et oled kodus, sa ei ole enam see särav objekt ja küsimused hakkavad tulema: Kas oled juba töö leidnud? Mis su edasine plaan on? Kas käid kellegagi kohtamas? 

Kurb on, et kui sa ükskord, pärast pikka eemalolekut, oled ära teinud kõik kohustuslikud külastused.. istud sa oma lapsepõlvemagamistoas ja saad aru, et mitte midagi ei ole muutunud. Sa oled õnnelik, et kõik on rõõmsad ja terved ja jah, inimesed su ümber on saanud ametikõrgendust, leidnud elukaaslasi, kihlunud, abiellunud jne. Aga osa sinust karjub neile "kas nad ei mõista kui palju mina olen muutunud? Ja ma ei mõtle juukseid, kehakaalu, riietust või midagi muud välimust puudutavat. Ma mõtlen, mis toimub minu peas. Kuidas mu unistused on muutunud; kuidas ma tajun inimesi teisiti; kuidas ma olen õnnelik, et olen mõnest harjumusest vabanenud ja rõõmus uute asjade üle, mis on mulle nüüd olulised." Sa tahad, et kõik seda märkaksid, sa tahad seda jagada ja arutada, aga ei ole võimalik kirjeldada, kuidas vaimsus areneb, kui sa jätad kõik, mida sa tead seljataha ja sunnid end kasutama oma aju päriselus, mitte koolitarkuse põhjal. Sa tead, et sa mõtled erinevalt, sest sa tunned seda enda sees igal sekundil oma päevast. Aga kuidas sa seda teistele edasi saaksid anda?

Sa tunned viha. Sa tunned, et oled kadunud. Sul on hetki, kus sa tunned, et see minek ei olnud seda väärt, sest mitte midagi ei ole muutunud, aga samal ajal sa tunned, et see on kõige olulisem asi, mida sa tegid, sest see muutis kõike. Mis on lahendus sellise reisimise kõrvalmõju jaoks? See on nagu võõra keele õppimine, mida sinu ümber ei räägita ja ei ole mitte mingit võimalust, kuidas oma päris tundeid edasi anda.  

See on põhjus, miks ainus, mis sa teha tahad, on uuesti minna. Seda kutsutakse reisipisikuks, kuid tegelikult on see püüdlus naasta kohta, kus sa oled ümbritsetud inimestega, kes räägivad sinuga sama keelt. Mitte inglise või hiina või portugali keelt, vaid seda keelt, kus kõik teavad, mis tunne on minna, muutuda, kasvada, kogeda, õppida, minna tagasi koju ja tunda end oma kodulinnas rohkem kadununa kui sa tundsid end kõige võõramas kohas, mida külastasid.

See on reisimise juures kõige raskem osa ja see on peamine põhjus, mis me kõik tahame uuesti minna.