Koroona eest põgenedes koju

Koroonauudiste ägenemisel läks minul kojutulekuga väga kiireks. Pärast oma imelist interneti ja seega ka uudistevaba matkapäeva San Rafaelis sõitsin järgmisel hommikul bussiga tagasi Mendozasse. Läksin hostelisse, kus ma olin vabatahtlik olnud ja hakkasin plaani pidama. Kõige odavam ja ka asukoha poolest mõistlikum oli vaadata lende Santiago de Chilest. Õnneks olin just sellest 7 tunni bussisõidu kaugusel. Buenos Airesesse oleks olnud jällegi ööpevane bussisõit. Piletit ära osta ma ei julgenud, kuna olukord muutus väga kiirelt. Otsustasin lihtsalt ööbussiga Tšiili sõita ja siis bussijaamast lennujaama minna ja osta esimene sobiv pilet Euroopasse - ükskõik kuhu. Ma pole oma elus veel sellist asja teinud ja tegelikult oli päris põnev. 

Tegin siis Mendozas oma viimase jalutuskäigu bussijaama, et pilet osta. Sõin tee peal ka oma lemmik Grido jäätist. Ah, ma teeks kõike, kui ma praegu grido marroci süüa saaks. Parim jäätis maamunal!

Hostelis pakkisin veel oma seljakoti lendamise jaoks õigeks ja tegime viimase veinika, kell 10 õhtul läks mul buss. Sisenemisel anti ankeet, mis tuleb teise riiki sisenemisel Lõuna-Ameerikas täita ja lisaks veel eraldi ankeet COVID-19 puudutavate küsimustega. Piiri peal mõõdeti kõikide temperatuuri ja vaadati tähelepanelikult üle viimase 30 päeva jooksul külastatud riikide nimistu. Minu puhul ei olnud probleemi, kuna selleks oli ainult Argentiina. Minu kõrval olid prantslased, kes olid just nädal varem tulnud Prantsusmaalt. Nemad võeti eraldi kontrolliks ja paberite täitmiseks bussist välja, kuna Prantusmaal oli 14.märtsil olukord juba päris hull.

Seejärel pidime kõik läbima piirikontrolli. Ma pidin ära viskama oma 2 õuna, sest Tšiili ei luba elusorganisme üle piiri tuua ja taimed kuuluvad sinna alla. See oli natuke koomiline olukord.. aga nad tahavad oma loodust kaitsta ja see on mõistetav. Samuti pidi koti skänneri alt läbi laskma ja passi templi saama. Kogu see trall oli kell 2 öösel ja ma just olin bussis hea une saanud. Igaljuhul, kõik oli korras, prantslased lasti ka bussi tagasi ja jätkasime sõitu Santiagosse. Kella 5:30 paiku me sinna ka jõudsime ja selgus, et bussijaama rahavahetuspunkt on öösiti kinni ja avatakse kell 7. Olgu. Ootasin siis kuni see avataks. Vahetasin natuke Argentiina peesosid Tšiili peesodeks ja ostsin pileti lennujaamabussile, mis kohe väljus. 

Lennujaamas vaatasin Skyscannerist endale lennupileti, käisin firma letis kinnitust saamas, et see lend kindlasti toimub ja ostsin pileti Latami lennule Barcelonasse, tunnise vahemaandumisega Sao Paolos Brasiilias. Lend väljus 4 tunni pärast. Kõik läks sujuvalt, lend oli päris täis. Sao Paolos läks tund kiirelt ja istusingi peaaegu täiesti tühjas lennukis, mis oli valmis väljuma Barcelonasse. Veel enne õhku tõusmist tuli üks lennusaatja minu juurde ja küsis näha mu passi. Uuris, kas mul on jätkupilet Barcelonast, kuid kiiresti muutuva olukorra tõttu veel ei olnud. Ta rääkis portugali keeles kellegagi raadiosaatjas ja aina uuris mu passi ja seal olevaid templeid. Ma pidin talle lubama, et ma lendan kohe Barcelonast edasi ega jää sinna. Õnneks mind ikka välja ei tõstetud, kuigi sekundiks selline tunne oli. 

Kuna lend oli väga tühi, siis sain kolmese istmerea peal peaaegu terve lennu magada. Ainult söögiaegadel aeti üles. Kalli lennufirma plussid - lennukitoit - soe, maitsev ja päris nõude pealt.  Samuti pleed, padi ja kõrvaklapid ning limiteerimata koguses nii vett, karastusjooke, alkohoolseid jooke ja kuumi jooke. Luksus. Ma ei ole kokkuhoidliku seljakotirändurina sellega harjunud. 

Barcelonas oli jällegi teadmatus. Nii palju lähemal kodule, kuid samas tundus nii palju suurem takistus veel ületada. Kuna mul ei olnud enam kotivarguse tagajärjel oma telefoninumbrit ja seega ka Mobiil-ID kasutamisvõimalust, siis oli olukord veelgi raskendatud. Võimalus oli Finairi lend läbi Helsinki, kuid selle viimased piletid napsati nina alt ära. Võimalus oli pea 500 eurot maksev Lufthansa läbi Frankfurdi, aga ma ei suutnud selle hinnaga leppida. Carmen aitas mind, ise samal ajal Prismas olles ja Loorele süüa ostes. Lõpuks otsustas ta minu eest ja ostis selle Lufthansa pileti mulle ära. Hea, et kindlustus raha tagasi maksis..

Barcelona lennujaam erines täielikult Lõuna-Ameerika omadest. Kõik poed olid kinni, palju rohkem inimesi käisid ringi maskidega. Istusin lendu oodates ja laadisin telefoni kui sattusin jutustama õde-venda argentiinlastega, kes just Buenos Airese lendu ootasid, et koju minna. Nad on ikka igal pool.

Vahemaandumine oli 12 tunnine ja Frankfurdis kella 9 õhtul 9ni hommikul. Lennujaam oli täiesti tühi ja suletud. Ma sain rahulikult nurgataguse pingirea peale pikali visata ja silma looja lasta.

Lennu peal Tallinnasse olid juba teised Eestlased ja oligi juba kodu käega katsuda. Tallinnas maandudes oli kergendus nii suur, et ankeedi täitmine ja karantiiniloengu kuulamine meenud justkui läbi une. Siis istusin 2 nädalat kodus, ajasin kindlustuse asju. Kahe nädala möödudes tulin Saaremaale ja siin ma siiani olen ja seda blogi tagantjärele kirjutan.