San Rafael ja kuri saksa naine

Pärast Mendozat oli mul plaanis veel üks Workaway vabatahtlik töö. Otsisin neid oma reisi lõppu 2 tükki, et kui rahaga peaks kitsas käes olema, siis saan ikkagi kusagil ööbida ja kellelegi kasulik olla. Leisin ühe saksa saise majapidamise. San Rafaelist 7 km kaugusel (tahaks kirjutada metsa sees, aga metsa seal küll ei ole) veiniistanduste vahel. Ilus roheline aed, väike saksa restoran, kõik kodus nullist tehtud toidud ja mis peamine - 5 koera. Tundus nagu täielik paradiis.

Sõitsin siis 4h bussiga Mendozast San Rafaeli. Sõitsin taksoga vajaliku maja juurde. Mind võttis vastu Berta, teine vabatahtlik, kes oli päev varem sinna saabunud. 65-aastane Iiri naine, kellel lapsed suureks kasvatatud ja nüüd Euroopa talve ajal paar korda nii Lõuna-Ameerikas Workawaysid tegemas on käinud.

Esimesest hetkest alates oli meil nii hea koos olla. Kohe tunned, et oma inimene, mis sest, et 40 aastat vanem. Hiljem selgus, et tema sünnipäev on 1.veebruar. Võib-olla see väga samasse kanti veevalaja olemine kuidagi mõjutas. Igaljuhul rääkis ta mulle, et perenaine Ari on väga otsekohene inimene ja, et tema ei tunne end just kõige mugavamalt. Aga samas palus mul mitte tema jutu põhjal eelarvamusi kujundada. Ari oli sel hetkel linnas arsti juures. Sain rahulikult oma asjad ära sättida ja majapidamisega tutvuda. Kui ta siis õhtul tagasi tuli ja ma temaga 5 minutit kokku puutusin ei olnud ma selles paradiisi osas enam nii kindel. Ta ei öelnud mulle teregi vaid lihtsalt kamandas auto juurde, surus kastid kätte ja palus kööki viia. Kui ma neid seal õigesse kohta panna ei osanud, siis sain märkuse, et kuidas mul loogilist mõtlemist ei ole. Nojah. Ju on väsinud pikast päevast arsti juures ja linnas. Vaatan, mis järgmisel päeval saab.

Ma isegi ei viitsi sellest nii detailselt kirjutada. Järmisel päeval koristasime ta restorani, mis on avatud 4 päeval nädalas kell 21-23 ja ainult ettebroneerimisega. Olevat piirkonna ainuke viietärni restoran ja selles osas ma vastu ei vaidle, et süüa oskab Ari teha väga hästi. Siiski selle 3 päeva jooksul, mis ma seal olin, ei olnud tema juures söömas mitte kedagi. 

Teisel päeval oli õhkkond kuidagi parem. Aril oli isegi hea tuju ja jutustasime niisama. Lõunasöögi ajal sai ta end välja elada ja rääkida meile, kui väga ta argentiinlasi vihkab ja kui vastik see maa on ja kiruda oma restorani kliente. Aga vot müüa ka ei taha, sest majandus on nii halvas seisus ja ta arvavat, et ei saa raha, mis see kompleks väärt on. Jah, võib-olla ei saa, aga kas see on väärt elada elu, mida sa kogu südamest vihkad?

Teine päev läks hästi ja õhtul oli meil Bertaga tunne, et võib isegi asja saada. Tegime aias töid, nõelusime täiesti äraviskamist väärivaid põllesid, mängisime koeradega jms. Töö oli hommikul 9:00-13:00, siis lõunasöök ja siesta ja uuesti 18:00-20:00. Mitte midagi kontimurdvat.

Kolmandal päeval läksin siesta ajal vahelduva jooksu ja kõnniga (väga väga palav ilm) linna, et natuke San Rafaeli avastada ja meile puuvilju osta, sest Ari neid väga ei pakkunud. Ostsin päris palju - kes teab millal jälle linna saab. Ja mitte ainult puuvilju vaid igasugu kraami, mida Ari ei pakkunud, kuid mida ma oleksin eelistanud süüa. Kaks rasket toidukotti käes ma linnast tagasi jalutada ei oleks suutnud, niiet üritasin tänavalt taksot lehvitada. Nagu Murphy seadus ikka, mitte ühtegi ei olnud. Siis leidsin mingi turismikontori ja palusin neil endale takso helistada. Sain kenasti koju ja taksojuht veel ütles, et annab igaksjuhuks oma telefoninumbri, äkki on vaja mingil ajal ka vastupidi sõita. 

Õhtune tööaeg algas, kuid väga palju midagi teha ei olnud. Samas oli pinge ja tunne, et mind jälgitakse nii suur, et midagi pidi välja mõtlema. Mngisin siis kieradega, pühkisin mitte üldse pühkimist vajavat terrassi ja siis juhtus saatuslik hetk. Võtsin laualapi ja tegin selle õuekraani all külma veega märjaks ja läksin sellega väljas olevat lauda pühkima. Ari nägi kogu seda protsessi ja hüüdis kurjalt saksa keeles "Sellest ei ole ju mitte mingit kasu, ma teen seda parem ise". Ma ei lasknud endaga kaks korda nii käituda ja jalutasin lihtsalt tuppa tagasi ja hakkasin õhtusööki ette valmistama. Sisimas teinud otsuse, et kui ta tuppa tuleb, siis teatan oma lahkumisotsusest. Kahjuks tema jõudis ette. Tuli tuppa ja ütles, et ma võiksin endale homseks bussi valida. 

Berta otsustas minuga koos ära tulla ja nii läks meil varem saadud taksojuhi numbrit vaja juba kiiremini kui oleks arvanud. Kirjutasime talle sõnumi palvega meid kell 8 hommikul peale võtta. Pakkisime asjad, kirjutasin veel Arile kirja, mida üks 26 aastane ilmselt 63 aastasele kirjutama ei peaks. Palusin tal järele mõelda, mida ta oma eluga teha tahab ja kui ta seda elu nii väga vihkab, siis kas poleks aeg võtta koerad ja Saksamaale tagasi kolida. Ütlesin, et mind on kõikidel mu töökohtadel varasemalt väga hinnatud ja kunagi ei ole pidanud ma end nii tundma nagu seal. Ütlesin, et tema enda mürgised mõtted manifisteerivad talle seda elu, milles ta ei ole õnnelik. Jätsin talle mõned puuviljad ja loodan, et midagi ta sellest sai. 

Berta läks bussijaama, et sõita ootamatult varem Tšiili ja sealt juba 3 kuud varem koju Iirimaale, kuna koroonauudised hakkasid ärevaks minema ja ta tahtis kindla peale välja minna ja koju sõita. Mina broneerisin endale veel San Rafaeli kaheks ööks hosteli ja käisin järgmisel päeval matkal. Leidsin mõnusa mäestiku järvede ümber.

kõiksugu turistiasju sai teha

Minu privaatrand. 20min ronimist alla ja 15min üles. Üles on alati lihtsam tulla

Sinna pidi küll bussiga tükk aega loksuma, kuid oli seda väärt. Sõin restoranis teadmata veel, et see on minu viimane kord Argentiinas seda teha. Ronisin mööda suhteliselt järsku mäekülge alla järve äärde ja käisin ujumas kohas, kus see ilmselt keelatud oli. See oli ideaalne päev iseendaga ja ilma internetita. Kui aga hosteli Wifisse tagasi jõudsin oli maailm hoopis teistsugune. Mul tuli hakata mõtlema väga kiirelt koju mineku peale. Tol õhtul ma seda otsust veel ei langetanud. Küll aga järgmisel hommikul ärgates. Pakkisin asjad ja sõitsin esimese bussiga tagasi Mendozasse. 

Kojutulemise loost juba järgmisel korral.