Mendoza. Lõputu vein ja varastatud kott.

Oh ma isegi ei tea kuskohast alustada.. Ma veetsin Mendozas 2 nädalat ja see oli väga sündmusterohke, peamiselt piduderohke, kaks nädalat. See on Argentiina veinipiirkond. Veinid, mis tulevad ka meile Argentiinast on suure tõenäosusega just siit pärit.

Mendozas oli mul Workaway hostelis. Töötasin 5x6h nädalas retseptsioonis ja sain tasuta voodikoha ja hommikusöögi. Lisaks poole hinnaga pizza ja asado õhtud. Lihtne viis natuke raha kokku hoida ja kellelegi kasulik olla.

Kui ma Jujuyst bussiga 22.veebruaril Mendozasse jõudsin, siis oli mulle öeldud, et hakkan tööle Panda hostelis, niisiis sõitsin taksoga sinna. Vastu võttis mind segaduses seltskond, kes ei teadnud uue vabatahtliku tulemisest midagi. Ülemuse käest uurides sai selgeks, et ma hakkan tööle ikka Koala hostelis. Sama omaniku 2 hostelit - Koala sai minu saabumise päeval 1 aastaseks ja on elavam ja tuntum. Panda on paar kuud avatud olnud ja on veel väga vaikne ja uus. Lõppkokkuvõttes olen rahul, et ma ikkagi Koalas töötasin. Rohkem elu, mis mulle meeldib. Kuigi üritused ja väljasköimised olid mul põhiliselt just koos nende Panda inimestega, keda ma esimesena nägin. Eriti Maria, kes sai mulle väga armsaks sõbrannaks ja on seda siiani.

Panda vabatahtlikud ja meie rahvusvahelise pannkoogipäeva tähistamine

Nagu juba ütlesin, siis esimesel päeval oli kohe Koala esimene sünnipäev ja selle tõttu oli tavaliselt igal reedel toimuv asado-õhtu (asado on Argentiina grill) tõstetud laupäeva peale ja mul oli ka sellest võimalus kohe osa saada. Kolmapäeviti toimus pizza õhtu ja nii see eluke seal käis ja vein voolas, sest seda antakse Mendozas peaaegu, et tasuta. 5 liitrit 150 peeso eest (2 euri), peaasi, et ainult raisku ei läheks. Need õhtud olid väga meeleolukad ja lõppesid tavaliselt ööklubis.

Hosteli juhataja ja minu "ülemus" Matias

hosteli terrass

sünnipäevalaul

pizza on tehtud täiesti nullist ise

pizza asado. Argentiinlased armastavad oma grilli

Mendoza ise on minu arvates üks Argentiina ilusamaid linnasid, mida mina külastasin. Palju väljakuid ja purskkaeve. Laiad maanteed, mille ääres välikohvikud. Mul on hea meel, et ma just siia pikemalt peatuma jäin. Tegin välijõusaalides trenni ja käisin jooksmas ja matkamas. Oleks võinud veel nii palju rohkem teha ja käia. Väike okas jäi ka hinge, et ma ei teinud neid asju, mida Mendozas tehakse - veiniistandused, hobusesõidud, kajakiga jõerägastikus sõidud. Samas kui nüüd aega möödas on ja tagantjärele vaatan, siis mul oli ilmselt vaja lihtsalt olla. Nii palju oli enne seda mööda Argentiinat matkatud ja kuigi mulle väga meeldib selline aktiivne puhkus, siis vahepeal, eriti pärast ühe kuu möödumist, on ikkagi vaja lihtsalt jalad seinale visata.

Isegi purskkaevus purskab "vein"

San Martini park. Minu jooksuringi osa. 

aknapesu meisternäide

Mendoza asub suhteliselt kõrbelisel alal, kuid on väga roheline linn. See on saavutatud pideva puude kastmisega, mille jaoks on kõikide teede äärde rajatud kanalid, millesse vahel vesi sisse lastakse. Esimesel päeval vaatasin Google Mapsist, kuhu ma täpselt minema pean ja samal ajal oleks peaaegu ühte auku sisse astunud. Samuti õhtul pimedas peab olema tähelepanelik.

Turvalisena näiv linnake aga pani mind korraks unustama, kus ma viibin ja kui palju oma asjadel silma peal peab hoidma. Mõned päevad enne oma reisi jätkamist jäin ilma oma kotist koos telefoni, ID-kaardi, pangakaardi, Granadast ostetud ja armsaks saanud rahatasku ja 2600 peeso sularahaga.

Õnneks olen selliseks olukorraks ette valmistunud. Mul oli teine telefon kohe võtta, passi hoian alati eraldi, enamikku sularaha ka, Transferwise pangakaart oli nagunii tühi ja kuna viipemakset Argentiinas ei eksisteeri, siis see ei oleks ka probleem olnud. Jäin üsna rahulikuks. Keegi veel hiljem imestas, et kuidas ma isegi sekundiks endast välja ei läinud. No aga.. milleks? Paanitsemine seda tagasi ei too. Ma teadsin, et kindlustus korvab mulle selle ja mul ei olnud mitte midagi puudu, mis takistaks mul reisi jätkamast. Samal hommikul olin käinud Western Unionist selle kotiga sularaha võtmas ja mul oli sel hetkel kaasas ka pass, milleta raha ei anta. Kui ma oleks näiteks unustanud passi ja raha kotist välja võtta.. vot siis ma ei oleks nii rahulikult sellesse suhtunud. Sellist tuju küll ei oleks olnud, et hakata ministeeriumide kaudu koju sõiduks dokumente ajama.

Järgmisel hommikul läksin hoopis Floriga (samuti vabatahtlik Buenos Airesest) politseisse. Ta aitas mul tõlkida. Registreerisin juhtumi, sain vajaliku raporti ja hakkasin kindlustusega suhtlema. Tagasi koju tulles veel eraldi Teliaga, kus mul oli seadmekindlustus. Uus telefon oli olemas mõni päev pärast koju saabumist - maksin omavastutuse 52€ ja ID-kaardi tegemise 20€. PZU, mis on tõsiselt minu arvates lihtsalt nii kliendisõbralik kindlustusfirma, maksis mulle kogu seda infot teades tagasi 365€. Tõesti parim kindlustus. 9 kuu jooksul kasutasin 3 korda ja mitte ühtegi viivitust, üritamist mitte maksta vms. Pigem on nad kõik 3 korda rohkem vastu tulnud kui ma arvanud oleksin.

Aga Mendoza ja seal kohatud inimesed jäävad mulle alati positiivseks mälestuseks. Selest kahest nädalast saaks detailsemalt kirjutada mitu postitust, kuid jätan selle praegu sinnapaika. Lõpetuseks veel mõned meeleolupildid. Laimid on otse terrassil oleva sidrunipuu pealt.