Üksinda reisile? Nii kurb!

Üksinda reisimise kohta on kõigil oma nägemus. On inimesi, kes ainult nii reisivadki ja on inimesi, kellele tundub see täiesti vastuvõetamatu idee. Kord sattusin sellisesse vestlusesse:

Tema: "Kas sa reisid koos sõbraga?" 

Mina: "Ei, üksinda"

Tema: "Oh, nii kurb"

Mina: "Mis on kurb?"

Tema: "Et sa üksinda pead reisima" 

Mina: "Aga ega ma ei kutsunudki endaga kedagi kaasa ja kui keegi oleks tahtnud tulla, siis ma oleks ilmselt keeldunud. Ma tahtsin üksi tulla"

Tema jaoks oli see imelik. Aga ta ei ole ka seda kunagi proovinud. Ta ei tea, et üksinda reisimine ei tähenda, et oled üksildane. Jah, vahel võib juhtuda, et ei leia endale päevaks matkakaaslasi või hostel ei ole väga sotsiaalne, kuid sooloreisijad on tavaliselt iseendaga nii head sõbrad, et naudivad üksinda olemist samavõrd kui seltskonnas. Vahel isegi rohkemgi. 

Üksinda reisimine on VÄGA populaarne. Populaarsem, kui inimesed, kes seda ei näe, arvata oskaksid. Suvel Hispaanias matkama minnes oli meid 20 inimese ringis ja iga viimne kui üks meist oli reisile tulnud üksinda. Me ei tundnud end üksildasena. Inimesi tundma õppida ja nende lugusid kuulata on iga sooloreisija number üks huvi. Iga inimene õpetab midagi, annab hea soovituse või paneb mõnda eluaspekti teise nurga alt vaatama. 

Olen nüüd kolmandat päeva Bariloches. Esimesel õhtul jutustasin oma hostelis ühe kaua siin linnas elanud argentiinlasega, kes andis mulle palju soovitusi ümberkaudsete matkade kohta. Meiega liitus saksa tüdruk, kes oli oma esimese sooloreisi alguses. Leppisime kokku, et järgmisel hommikul lähme koos matkale. Hommikul oli huvi veel suurem ja lõpuks läksime seitsmekesi. Nii need grupid moodustuvad. 

Eile läks osa hostelist koos matkama, kuid ma tundsin, et on üksinda olemise päev. Niisiis jalutasin 9km mäest üles, kuulasin ära Be1st! podcastid Magnus Kirti ja Raivo E. Tammega, sain kohutava päikesepõletuse ja lugesin päeva väga kordaläinuks. 

Õhtul tundsin, et võiks natuke sotsiaalne ka olla. Juhtumisi oli Couchsurfingu iganädalane kokkusaamine algamas, niiet seadsin sammud sinna. Kohtusin toredate inimestega ja nüüd pärast selle postituse lõpetamist lähme koos matkale. 

Üksinda reisimine toob rohkem mugavustsoonist välja. Kui tahad seltskonda, siis pead võõraga rääkima hakkama. Aga see on lihtne, teades, et teine inimene on täpselt samas olukorras kui sina. Nii palju huvitavaid vestlusi sünnib lihtsalt "Tere" ütlemisest. Ja see paneb mõtlema, kui palju on inimesi, kellega me kunagi ei räägi, kuid kellel on meile nii palju öelda ja nõu anda. Seega tuleb võimalikult palju "Tere" öelda. Olen olnud reisil 12 päeva ja pidanud pikema vestluse 27 uue inimesega. Jah, ma loen need inimesed seekord kokku. 

Buenos Aires, mitu linna see on?

Buenos Aires on hiiglaslik. Ma ei ole väga suurte linnade fänn - turvalisus, ajakulu transpordile jne. Samas Buenos Aireses mulle väga meeldis. Oli sarnane tunne Berliiniga. Nende ühine joon on olla suuuur linn, kuid tekitada tunne palju väiksemast. Õigemini nagu mitmest kokkukasvanud väiksemast linnast. 

Kuulduseid sellest Lõuna-Ameerika linnast on erinevaid, kuid ühise joonena mainitakse pidevalt, kui ebaturvaline see on. Kuritegevust on igal pool, kuid ma ei ole kuulnud enne nii palju hoiatusi ja nippe, kuidas käituda. Ma ei tea kas ettevaatlik käitumine või lihtsalt õnn, kuid 8 päeva jooksul ei tundnud ma end sekundikski ohus olevat. Samuti ei näinud ma ühtegi vargust või ohtlikku olukorda. Inimesed üldjoontes jätsid abivalmis ja sõbraliku mulje. Loomulikult jälgisin ma põhilisi ohutusnõuandeid - hoidsin oma kotist tugevalt kinni, ei jalutanud tänaval telefoni näppides ringi, vältisin pimedal ajal üksi jalutamist (kuigi paar korda tuli ette) jne. 

Buenos Aires koosneb paljudest linnaosadest, mis kõik on väga omanäolised. Oma esimesed ööd veetsin San Telmo linnaosas, kus on palju munakivi tänavaid, restorane, baare. Igal pühapäeval muutub palju tänavaid suureks turuks, kust saab osta igasugu turistikraami. Samuti on tänavatel palju muusikuid ja tantsitakse terve päeva. Samuti pakub San Telmo palju tänavakunsti. 

San Telmo lähedal on linnaosa nimega La Boca, mis on ilmselt kõige instagrammitud osa Buenos Airesest. Väga turistidele orienteeritud värviliste majadega rajoon. Jah, tõsi, saab lahedaid pilte, kuid rahvamassid ja see "võtame turistidelt nii palju raha kui võimalik" vaib, ei teinud seda külastust väga meeldivaks. Kuigi pilte saab sealt lahedaid tõesti. 

Tegin kaasa free walking tour'i (tasuta tuur) Recoleta linnaosas, mis on kuidagi avaram ja laiemate tänavatega piirkond. Samas siiski perfektne ruudustik, nagu enamus Buenos Airesest. Kui siin on vaja kellelegi öelda, kui kaugel ollakse, siis räägitakse blokkidest. Näiteks "olen 5 bloki kaugusel" tähendab umbes 500 meetrit või 5 minutit. Tuur lõppes suurel surnuaial, kuhu on maetud Argentiinlaste üks lemmik poliitik Eva Perón aka Evita. See teeb sellest surnuaiast omaette turismiobjekti. Mis seal salata, väga võimas surnuaed. Evitast kirjutan kunagi hiljem eraldi pikemalt. 

Pool oma ajast Buenos Aireses veetsin Palermo linnaosas, mis on ilmselt kõige populaarsem noorte ja seljakotirändajate seas. See on rajoon, kus peole saab minna 7 päeva nädalas ja söögi-/joogikohtadest puudust ei ole. Mõningaid sarnasusi San Telmoga - huvitavad tänavad, tänavakunst, suveniiriturg. Need kaks olid ka minu lemmikud linnaosad. 

Siis sattusin veel Villa Del Parque linnaossa, mis ei ole turistide seas väga populaarne. Asub ta kaugemal ja teha ei ole väga midagi. Minul elab seal sõbranna, kelle juures ma paar päeva peatusin. Mul on hea meel, et nägin ka sellist äärelinnalikuma vaibiga osa Buenos Airesest, kus elatakse rahulikumalt ja turistivabalt. 

Mulle meeldis, et Buenos Aireses on palju parke. Oma mõne hommikujooksu jaoks leidsin alati erineva pargi, kus oma rong teha. Inimesed naudivad samuti tükikest loodust suurlinnas ja istuvad väga palju seltskondadega pargis ja peavad pikniku. 

Ilmaga mul väga vedas. 30-37 kraadi ja päike. Ühel päeval juhtus, et kui olin jooksmas siis sain sellise hoovihma kaela, et mitte ühtegi kuiva kohta ei olnud, kuid üldiselt paistis päike ja oli kohati liiga palav, et keskpäeval midagi teha jaksaks. Kuuldavasti enne minu tulekut oli nädal aega jutti sadanud ja 15-20 kraadi ringis olnud. Tundub, et ilmataat teadis, et kui väga mul pärast Lapimaad seda päikest vaja oli. 

Huvitavaid tähelepanekuid:

• Jalakäijate valgusfoori lubav tuli on valge mitte roheline. Kui aeg tee ületamiseks hakkab otsa saama, siis valge tuli kustub ja punane hakkab vilkuma. Vahel ka sekundeid lugema. Samas kedagi väga foorid ei huvita. Kui autot ei tule, siis ületatakse teed punase tulega. 

• Foorita ülekäigurajal ei jää autod mitte kunagi seisma. Alguses oli harjumatu, kuid mingil hetkel harjusin elama selle üleliigse viisakuseta. 

• Enamik teedest on ühesuunalised, mis teeb jalakäijale liiklemise mugavamaks, sest auto tulekut peab jälgima ainult ühelt poolt. Suuremad maanteed ja teed on ikka mõlemasuunalised. 

• Wifi on väga kättesaadav. BA avalik võrk levib kõikides metroopeatustes ja parkides, paljudes bussipeatustes. Vahepeal ka lihtsalt suvalises kohas tänaval. Ma ei tundnud kordagi, et mul oleks vaja SIM kaarti. Kui oli vaja internetti kasutada, siis selle leidmine oli väga lihtne. 

• Bussi sisenedes peab ütlema peatuse nime, kuhu tahad sõita. Sellest olenevalt kujuneb pileti hind. Bussijuht vajutab tsooni nuppu ja reisija viipab siis SUBE kaarti. Kuna ma ei osanud neid nimesid hääldada, siis kirjutasin suurelt telefoniekraanile ja näitasin bussijuhile. Enamasri ajas see neid muigama. 

• Väga palju on ühistranspordis raha kerjamist. Palju teevad seda ka lapsed. Argentiina majandus on väga keerulises seisus ja väga paljudel inimestel on raske toime tulla. Palju magatakse ka tänaval. Mina isiklikult arvan, et kerjustele raha andmine ainult süvendab seda kultuuri/probleemi, seega ma seda ei teinud. Neile on loodud palju võimalusi, kus abi saada. Samuti oli alati küsitav, kui palju neist lastest tegelikult seda raha vajavad ja kui paljud on kodust lihtsalt linnapeale saadetud, et mine kerja natuke.

Hindadest: 

Euroopast tulnule on siis praegu hea reisida, kuna hinnad on majanduslanguse tõttu madalamad. Toidupoes käies väga suurt vahet ei tunne, öö keskpärases hostelis on 6-8€, bussi/metrooga on keskmiselt on ühe sõidu hind 20 peesot (0.3€). Iga järgnev sõit 1.5 tunni jooksul on -50%. Õlle baaris 2-3€, pizza restos 7-8€, imehea itaalia jäätis 2 kuuli vahvlis ~3€.

Vot nii oli see Buenos Aires. Seda postitust kirjutasin juba lennukist ja nüüd ootan Bariloche lennujaamas kännu peal istudes bussi linna. Järgmise korrani!

Esimene neljapäevik

Heihei teiselt poolt maakera. Ma olen poole sõnaga kodustele lubanud seekord neid blogi vahendusel oma reisiga kursis hoida. Siin ma siis nüüd olen - telefoniga blogimas, sest otsustasin seekord seljakoti läpaka võrra kergemana hoida.

Kirjutamismotivatsiooniga saab mul juba kindlapeale raskusi olema. Kuna ma ei taha iga päev selle peale mõelda, et peaks kirjutama, siis ütlen praegu välja, et postitus hakkab tulema igal neljapäeval ja esmaspäeval. Vaatame, kuidas sellega õnnestub. Täna on mu reisi esimene neljapäev, seega aeg esimeseks neljapäeva päevikuks - Neljapäevikuks. Ajavahe tõttu võib Eestis küll olla juba järgmine päev, juhul kui kirjutan õhtul. 

Alustasin oma umbes 10 nädala pikkust reisi Argentiinasse 18.jaanuaril. Mul väga vedas, et leidsin lennu, mis mind kiirelt kohale tõi. Hoidsin Skyscanneril silma peal juba mõnda aega. Parim variant tundus läbi Barcelona või Milaano, vähemalt ühe öölise peatumisega, et piletid kuskil 400 euro ringi saada. Siis ühel päeval leidsin lennu Tallinnast Londonisse ja 4 tundi hiljem Londonist Buenos Airesesse. Kokku 300 eurot. Mõelda ei olnud midagi, ostsin kohe ära, enne kui selline võimalus käest libiseb.

Lendamise päeval sujus kõik nagu valatult. Laupäeval läksin Tallinna lennujaama mõnusa ajavaruga ja 24 tundi hiljem, kuid 5 tunnise ajavõiduga ajatsooni muutumise tõttu, maandusin Buenos Aireses pühapäeva varahommikul. Lennukis oli 3 istmeline rida minu päralt ja õnneks oli lend ka üleöö niiet 14 tunnist umbes 8 magasin maha.

Buenos Aires. Palav. Mu keha oli esimesed paar päeva väga segaduses. Olin ju kaks nädalat tagasi alles lumisel Lapimaal päikeseta.
Ajavahega hakkan alles nüüd täielikult harjuma, kuid ma väga ei üritanud ka kohe paika saada. Pole 10 päevane reis, kus pool aega raisku läheks, kui esimese paari päevaga ära ei harju. Pealegi on nö ajas tagasi rändamine parem variant. Hommikul läheb uni väga vara pealt ära ja ma olen seda väga nautinud, kui kõik ümberringi veel magab ja ainult mina olen ärkvel.

Esimesed kolm ööd olin Couchsurfingu (Diivanisurfajad, et mu ema ka aru saaks, millest ma räägin) kaudu Juani juures. Tal olid samal ajal seal veel 2 Poola tüdrukut ja 1 Hispaania tüdruk, kellega kohe esimene päev mööda San Telmo tänavaid tõelist Buenos Airese melu nautisime.
Nüüd olen 2 ööd hostelis Palermo linnaosas ja mul on tunne nagu oleksin täiesti teises linnas. Eile käisin Debora (sõbranna, kelle ma endale Itaaliast napsasin) bändi esinemist vaatamas.
Homme lähen Debora juurde kolmeks ööks ja esmaspäeval ootab mind uus linn, hoopis teistsuguses keskkonnas.

Rohkem Buenos Airesest ja palju pilte tuleb esmaspäevases postituses :)