Buenos Aires on hiiglaslik. Ma ei ole väga suurte linnade fänn - turvalisus, ajakulu transpordile jne. Samas Buenos Aireses mulle väga meeldis. Oli sarnane tunne Berliiniga. Nende ühine joon on olla suuuur linn, kuid tekitada tunne palju väiksemast. Õigemini nagu mitmest kokkukasvanud väiksemast linnast.
Kuulduseid sellest Lõuna-Ameerika linnast on erinevaid, kuid ühise joonena mainitakse pidevalt, kui ebaturvaline see on. Kuritegevust on igal pool, kuid ma ei ole kuulnud enne nii palju hoiatusi ja nippe, kuidas käituda. Ma ei tea kas ettevaatlik käitumine või lihtsalt õnn, kuid 8 päeva jooksul ei tundnud ma end sekundikski ohus olevat. Samuti ei näinud ma ühtegi vargust või ohtlikku olukorda. Inimesed üldjoontes jätsid abivalmis ja sõbraliku mulje. Loomulikult jälgisin ma põhilisi ohutusnõuandeid - hoidsin oma kotist tugevalt kinni, ei jalutanud tänaval telefoni näppides ringi, vältisin pimedal ajal üksi jalutamist (kuigi paar korda tuli ette) jne.
Buenos Aires koosneb paljudest linnaosadest, mis kõik on väga omanäolised. Oma esimesed ööd veetsin San Telmo linnaosas, kus on palju munakivi tänavaid, restorane, baare. Igal pühapäeval muutub palju tänavaid suureks turuks, kust saab osta igasugu turistikraami. Samuti on tänavatel palju muusikuid ja tantsitakse terve päeva. Samuti pakub San Telmo palju tänavakunsti.
San Telmo lähedal on linnaosa nimega La Boca, mis on ilmselt kõige instagrammitud osa Buenos Airesest. Väga turistidele orienteeritud värviliste majadega rajoon. Jah, tõsi, saab lahedaid pilte, kuid rahvamassid ja see "võtame turistidelt nii palju raha kui võimalik" vaib, ei teinud seda külastust väga meeldivaks. Kuigi pilte saab sealt lahedaid tõesti.
Tegin kaasa free walking tour'i (tasuta tuur) Recoleta linnaosas, mis on kuidagi avaram ja laiemate tänavatega piirkond. Samas siiski perfektne ruudustik, nagu enamus Buenos Airesest. Kui siin on vaja kellelegi öelda, kui kaugel ollakse, siis räägitakse blokkidest. Näiteks "olen 5 bloki kaugusel" tähendab umbes 500 meetrit või 5 minutit. Tuur lõppes suurel surnuaial, kuhu on maetud Argentiinlaste üks lemmik poliitik Eva Perón aka Evita. See teeb sellest surnuaiast omaette turismiobjekti. Mis seal salata, väga võimas surnuaed. Evitast kirjutan kunagi hiljem eraldi pikemalt.
Pool oma ajast Buenos Aireses veetsin Palermo linnaosas, mis on ilmselt kõige populaarsem noorte ja seljakotirändajate seas. See on rajoon, kus peole saab minna 7 päeva nädalas ja söögi-/joogikohtadest puudust ei ole. Mõningaid sarnasusi San Telmoga - huvitavad tänavad, tänavakunst, suveniiriturg. Need kaks olid ka minu lemmikud linnaosad.
Siis sattusin veel Villa Del Parque linnaossa, mis ei ole turistide seas väga populaarne. Asub ta kaugemal ja teha ei ole väga midagi. Minul elab seal sõbranna, kelle juures ma paar päeva peatusin. Mul on hea meel, et nägin ka sellist äärelinnalikuma vaibiga osa Buenos Airesest, kus elatakse rahulikumalt ja turistivabalt.
Mulle meeldis, et Buenos Aireses on palju parke. Oma mõne hommikujooksu jaoks leidsin alati erineva pargi, kus oma rong teha. Inimesed naudivad samuti tükikest loodust suurlinnas ja istuvad väga palju seltskondadega pargis ja peavad pikniku.
Ilmaga mul väga vedas. 30-37 kraadi ja päike. Ühel päeval juhtus, et kui olin jooksmas siis sain sellise hoovihma kaela, et mitte ühtegi kuiva kohta ei olnud, kuid üldiselt paistis päike ja oli kohati liiga palav, et keskpäeval midagi teha jaksaks. Kuuldavasti enne minu tulekut oli nädal aega jutti sadanud ja 15-20 kraadi ringis olnud. Tundub, et ilmataat teadis, et kui väga mul pärast Lapimaad seda päikest vaja oli.
Huvitavaid tähelepanekuid:
• Jalakäijate valgusfoori lubav tuli on valge mitte roheline. Kui aeg tee ületamiseks hakkab otsa saama, siis valge tuli kustub ja punane hakkab vilkuma. Vahel ka sekundeid lugema. Samas kedagi väga foorid ei huvita. Kui autot ei tule, siis ületatakse teed punase tulega.
• Foorita ülekäigurajal ei jää autod mitte kunagi seisma. Alguses oli harjumatu, kuid mingil hetkel harjusin elama selle üleliigse viisakuseta.
• Enamik teedest on ühesuunalised, mis teeb jalakäijale liiklemise mugavamaks, sest auto tulekut peab jälgima ainult ühelt poolt. Suuremad maanteed ja teed on ikka mõlemasuunalised.
• Wifi on väga kättesaadav. BA avalik võrk levib kõikides metroopeatustes ja parkides, paljudes bussipeatustes. Vahepeal ka lihtsalt suvalises kohas tänaval. Ma ei tundnud kordagi, et mul oleks vaja SIM kaarti. Kui oli vaja internetti kasutada, siis selle leidmine oli väga lihtne.
• Bussi sisenedes peab ütlema peatuse nime, kuhu tahad sõita. Sellest olenevalt kujuneb pileti hind. Bussijuht vajutab tsooni nuppu ja reisija viipab siis SUBE kaarti. Kuna ma ei osanud neid nimesid hääldada, siis kirjutasin suurelt telefoniekraanile ja näitasin bussijuhile. Enamasri ajas see neid muigama.
• Väga palju on ühistranspordis raha kerjamist. Palju teevad seda ka lapsed. Argentiina majandus on väga keerulises seisus ja väga paljudel inimestel on raske toime tulla. Palju magatakse ka tänaval. Mina isiklikult arvan, et kerjustele raha andmine ainult süvendab seda kultuuri/probleemi, seega ma seda ei teinud. Neile on loodud palju võimalusi, kus abi saada. Samuti oli alati küsitav, kui palju neist lastest tegelikult seda raha vajavad ja kui paljud on kodust lihtsalt linnapeale saadetud, et mine kerja natuke.
Hindadest:
Euroopast tulnule on siis praegu hea reisida, kuna hinnad on majanduslanguse tõttu madalamad. Toidupoes käies väga suurt vahet ei tunne, öö keskpärases hostelis on 6-8€, bussi/metrooga on keskmiselt on ühe sõidu hind 20 peesot (0.3€). Iga järgnev sõit 1.5 tunni jooksul on -50%. Õlle baaris 2-3€, pizza restos 7-8€, imehea itaalia jäätis 2 kuuli vahvlis ~3€.
Vot nii oli see Buenos Aires. Seda postitust kirjutasin juba lennukist ja nüüd ootan Bariloche lennujaamas kännu peal istudes bussi linna. Järgmise korrani!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar