Kõrbeäärne Salta

Pärast oma bussiseiklusi jõudsin Saltasse. Vahetult enne kõrbe asuv linnake Andides Tšiili ja Boliivia piiride lähedal. Seega oli mägine maastik tagasi ja mul olid ka välja vaadatud mõned vaatamisväärsused, mida iin kindlasti nädala jooksul külastada.

Olin oma pika bussisõidu ajal saanud kirja Couchsurfingust. Kirjutaja ütles, et tal on Saltas uus hostel, mis ei ole veel täiesti valmis ja külalisi pole veel palju käinud, et kuna ma palju olen hostelites olnud, siis kas ma tuleksin sinna ööbima. Kuna mul ööbimist veel broneeritud ei olnud, siis valisin selle. Oli nagunii üks odavamaid. Hostel asus kenas väga kõrgete lagedega majas. Seal oli tõesti väga vähe rahvast, aga oligi hea vahelduseks puhata. Pärast päris pikka siestat läksin jalutama. Salta linnana on üsna mittemidagi ütlev. Nagu suht kõik linnad Argentiinas. Linnaturism ei ole selles riigis ka väga levinud. Sõitsin gondliga mäe otsa ja nautisin koos teiste turistidega vaadet. Samuti hakkasid silma paistma pigem kõrbele iseloomulikud taimed. 

tänavakunsti on Argentiinas igal pool

Järgmisel hommikul läksin hostelis töötava noormehe (kes oli natuke ebameeldivalt pealetükkiv. Ta ei mõelnud seda nii, kuid lihtsalt liiga palju oma soovitusi peale suruv ja minu elu kohta uuriv, mis mulle ei meeldi) soovitusel linna ääres oleva jõe äärde. Alguses niisama jalutama, kuid kui ühel hetkel juba jões kivide otsas turnisin, siis mõtlesin, et otsin koha, kus natuke külmas jõevoolus end jahutada. Inimesi oli teisigi. Ühel hetkel nägin justkui väikest mullivanni moodi istekohta. Sinna ma siis kivi peale istusingi. Kõige külmem mullivann kunagi.

Pärast jalutasin veel suveniiriputkade vahel ja läksin istusin ainsasse restorani, mis seal pakkuda oli. Sõin tüüpisist Argentiina liha kartulitega. Mis mind lõpuks ära tüütas oli värske salati puudumine praadide juures. Jah, lisaks saab salatit tellida, kuid siis on jällegi ports nii suur, et ei jaksa ära süüa. Argentiina toit on küll väga maitsev, kuid minu jaoks on nad siiski liialt lihausku. Jäin veel oma väikese veinipudeli taha tükiks ajaks jõevulinat kuulama, tööd tegema ja päeviku sissekannet kirjutama. 

Ühel hetkel kirjutas mulle Isabel (Hollandist), kellega ma Bariloches hostelis tuttavaks sain. Ta oli Instagramist näinud, et ma olen Saltas ja teatas, et tema on ka. Seljakotirändurite teekond on ikka ja alati sama - taaskord tõestatud. Ta oli bussis tuttavaks saanud ühe iisraelasega (nad on igal pool) ja nad plaanivad auto rentida, et siis Jujuy kõrbeloodust avastama minna. Isabel uuris, kas ma tahaksin nendega liituda. Kuna autorenti ja kütust kamba peale maksta on odavam, kui turismibüroost tuur osta, siis olin nõus. Loomulikult on ka seltskond palju parem, kui üksinda turistide grupis - ma seda väldin, siiamaani pole ka ühtegi tuuri ostnud. 

Seda, et me autoavarii teeme ja see kõik oodatust palju kallimaks läheb, ei osanud me ju ette näha. Kuid sellest juba järgmises postituses.