Minu elu esimene autoavarii

Ma ei ole oma 8 aastase sõidukogemuse jooksul kunagi isegi väikest plekimõlkimist teinud. Olen sõitnud kümnete erinevate autodega kõigis eri suurustes, kihutanud Saksamaal aurobahnil nii kiiresti, et ma igaks juhuks ei kirjuta seda numbrit siia. Olen sõitnud tuhandeid kilomeetreid autoga ringi reisides ja see on teinud minust enesekindla autojuhi. Mulle väga meeldib autoroolis olla. Ja endiselt meeldib, ka pärast minu esimest autoavariid. See avarii ei olnud minu põhjustatud, vastupidi. Minu käitumine hoidis ära hullema juhtumise. 

Eelmises postituses mainisin, et mulle kirjutas hollandlane Isabel, keda ma teadsin Bariloche hostelist. Ta oli bussis tutvunud iisraelase Baziga. Nad olid päeval läbi käinud erinevaid autorendi büroosid ja leidnud sobiva, kust järgmine hommik auto võtta ja avastama minna. Õhtul läksime välja ja päris läks päris meeleolukaks kohalike tantsude tantsimiseks. Kuna karneval oli tulekul, siis rahvast oli väljas võrdlemisi palju. Mängisime ka sellist toredat mängu nagu "Never have I ever" telefoniäpi abil (kes ei tea siis selgituseks. Telefonis äpp ütleb "Ma ei ole mitte kunagi" ja siis mingi lauselõpp. Kes on seda teinud peab võtma lonksu oma joogist). Juhtus tulema "Ma ei ole mitte kunagi osalenud autoavariis". Ma küll tean, et ma olen, aga ma olin nii väike, et ma seda ei mäleta. Seega otsustasime, et see ei lähe arvesse ja nii selguski, et keegi meist kolmest ei olnud kunagi autoavariis olemist kogenud. Nüüd saame siis kõik selle küsimuse puhul lonksu võtta. 

taaskohtumise rõõm

Ühel hetkel läksime Isabeliga tagasi hostelisse ja Baz jäi veel baari uute tuttavatega jutustama. Hommikul pidi otsustama, kes siis rooli istub. Kuna mina ei olnud nii palju alkoholi tarvitanud ja hilja magama läinud kui Baz ja Isabel ei tunne end roolis nii kindlalt, siis oli ta valmis oma sõiduõiguse mulle loovutama (saime lisada 2 nime). Niisiis otsustatud, vähemalt esimese poole päevast sõidan mina. Pakkisime oma asjad autosse ja alustasime teed. Valisime, autorendionu soovitusel, kitsa ja käänulise mägitee. Oleks saanud ka minna mööda laia maanteed, kuid meile kinnitati, et mägitee on isegi selle vihmase ja uduse ilmaga palju ilusam. Okei. 

Siin asus autorendi kontor. Mees, kes seal seisab on Pablo. Tema soovitas meile seda mägiteed. Oli veel erinevaid asju, mis ta meile soovitas ja kõik olid halvad variandid. Tegime lõpuks nalja, et #dontaskPablo #äraküsiPablolt

Olime sõitnud kuskil 40 minutit. Ma ei nautinud seda teed. See oli tõesti väga kitsas ja kurviline. Kunagi ei tea, kui keegi kurvi tagant tuleb. Seetõttu jäin ma pea iga kurvi ees nii aeglaseks, et tagaolevad juhid, keda oli juba omajagu kogunenud, olid ilmselt juba päris etteheitvad. Ennatlikult, sest ühe kurvi tagant tuli valge nool ja pidurdada ei olnud enam võimalik. See üks sekund enne, kui saad aru, et teha ei ole enam midagi tundub mulle siiani kui 5 pikka aegluubis sekundit. 

Mu esimene reaktsioon oli vaadata kas Isabeli ja Baziga on kõik korras. Oli. Minuga ka kõik korras. Huh. Teise auto juht oli juba õues, niiet ka temaga on kõik korras. Sellel hetkel kadus mu kogu paanika ja kätevärin. Kui inimestega on kõik korras, siis ülejäänu ei ole paanikat väärt. See on asi, mille ma olen viimaste aastatega õppinud ja selle üle on isegi imestatud. Näiteks siis kui mu kott ära varastati. Kuid selle looni läheb veel mõned postitused aega. 

Tänu minu aeglasele sõidule ei olnud meie autol muud, kui katkine tuli ja natuke kortsus plekikohad. Auto käivitus, sellega oli võimalik sõita. Vastupidiselt teisele autole. Tema sai ikka esiotsa täitsa kortsu ja autot enam käivitada ei olnud võimalik. Aga noh.. tema põhjustatud õnnetus, peab ka raskemaid tagajärgi kannatama. 

Vahetult pärast, kui teatasime oma teistele Bariloche sõpradele, mis juhtus. 

Vastu sõitnud auto

Meie auto

Siis hakkas edasi tagasi helistamine ja piltide saatmine meie autorendi firmaga. Kõik suhtusid rahulikult. Maksime ära oma 10 000 peesot (150€) omavastutust kindlustuse eest. Umbes 3 tundi ootamist, piknikku ja naljaviskamist autos toodi meile uus samasugune auto asemele. Sõitsime tuldud teed tagasi ja läksime maanteele, mis meie kõigi arvates oli palju ilusamate vaadetega, kui see puid täis mägitee. Teise auto juht jäi meist maha puksiiri ootama. Lõpp hea, kõik hea. 

Mis me taaskord märkasime oli argentiinlaste sõbralikkus. Kui õnnetus juhtus, siis abielupaar meie taga olnud autost oli meiega pea 40 minutit. Aitasid tõlkida, pakkusid telefoni kasutamiseks jne. Nad liikusid edasi siis, kui me olime neile vähemalt 3 korda kinnitanud, et saame edasisega hakkama. Ka hiljem, mitte ükski auto ei sõitnud meist mööda nii, et ei oleks akent alla kerinud ja küsinud, kas meil on abi vaja. Muidugi me olime päeva tipphetk seal tee peal patrullivale politseile (kellel endalgi oli samas kohas mõlk). Nad tegid meie täiesti ebavajalikku ümberparkimist, võtsid minult nime, vaatasid mu juhiluba ja ära sõites tegid olukorrast piltigi. Arvasime, et neil on oma väikeses kontoriputkas ilmselt seina peal statistika, kui palju õnnetusi siin teel juhtunud on. Nüüd on seal ilmselt ka meie auto pilt minu nimega 😅

Edasine reis mina rooli ei istunud. Ainult siis, kui pidime auto tagasi viima. Baz ulatas mulle võtmed ja ütles, et tahab kindlaks teha, et ma ei karda nüüd sõita. Aga ei, mitte mingit hirmu see õnnetus minus ei tekitanud.