Liivatera suurused mõtted laias maailmas: Jujuy. Kõrbe värvilised mäed.

Minu lemmik osa sellest reisist oli Jujuy (hääldus: Huhui). Võib-olla selle pärast, et see oli täiesti ootamatu, et mulle sealne loodus nii muljetavaldav on. Ma ei ole kunagi enne kõrbes käinud ja ilmselt see uudne kogemus selle nii eriliseks tegigi.

Oma pärast avariid vahetatud rendiautoga sõitsime kõigepealt Jujuysse, kuid otsustasime siiski seal peatumata sõita Tilcarasse, kus meil oli hostel broneeritud. Oli pilvine ilm ja kuna me olime juba päris kõrgel, siis sõit möödus pilvede sees. Tilcara on väike väike kõrbeküla, kuid väga turistirohke. Ilmselt igas teises majas seal oli majutusasutus. Meie hostel oli ka väga armas. Oli teisipäeva õhtu, Isabel ei tundnud end juba mitu tundi hästi ja ta jäi hostelisse pikali. Hostelis meie toas oli üks vene poiss. Natuke omamoodi isiksus, kuid samas tore. Läksime tema ja Baziga küla peale jalutama, käisime söömas ja siis sattusime peale ühele suurele rahvast täis restoranile, kus parajasti hakkas õhtusöök läbi saama ja inimesed meeleolukaks muutuma. Täiesti tavaline Argentiina, et igal õhtul võetakse kohalikus restoranis elava muusika saatel tants üles. See rahvus armastab tantsida.

Järgmisel hommikul läks varakult uni pealt ja otsustasin mäevaatega katuseterrassi ära kasutada ja natuke joogat teha. Hommikusöök möödus seal samal terrassil. Möödaminnes mainisin, et lahe oleks täna laamat näha..

Isabel end endiselt hästi ja ta otsustas minna tagasi Jujuysse kuni meie veel üles põhja poole värvilisi mägesid vaatama läheme. Hiljem käis Isabel haiglas ja talle öeldi, et ilmselt sai ta kraaniveest bakteri. Antibiotikumidega sai ta oma enesetunde korda.

Niisiis läksime mina, Baz ja vene poiss Ivan 45km põhja poole Humahuaca külakesse ja tee peal nägime laamasid, kes olid seal koos väikese tüdrukuga. Ilmselt pildistamiseks välja toodud. Hommikusöögil lendu lastud mõte sai teoks. Peatusime ja tegime laamadega pilti.

Humahuacasse jõudes tuli sealt edasi veel 21km mäkke sõita, 4530km kõrgusele merepinnast, et külastada 14-värvi mäge. Veetsime seal kuskil tund aega. Igaüks oma mätta otsas omi asju tehes. Ühel hetkel hakkas mul kõrgusest väga paha. Autoni tuli jalutada päris järsult ülesmäge. Oli teisigi turiste seal mäehaigusega võitlemas. Selle vastu soovitatakse põske pista kokalehti, mida ma ka tegin, kuid nende maitse on nii ebameeldiv, et ma pole kindel, kas need ka aitasid. Aga lasen siin pigem piltidel jutustada.

kokalehed põses

mäe otsas olnud WC. lihtne auk põrandas

Baz kivitorni ehitamas

Ivan hetke nautimas

mina otsustasin joonistada

Tagasi alla tulles nägime veel palju laamasid ja peatusime ka kaktuste pildistamiseks.

Tagasiteel peatusime Purmamarcas. Samuti väga turistidele suunatud külake. Palju restorane ja kõik tänavad täis suveniirilette, mis kõik müüsid samu kaupu. Laamavillaseid tooteid. Terve seal oldud aja mõtlesin, et kas nad tõesti suudavad igaüks nii palju müüa, et see ka kasumlik oleks kui nad kõik täpselt samu asju müüvad.. Aga ju siis tõesti käib turiste nii palju, et sellest ära elada. Kuna mu telefoniaku sai tühjaks, siis kahjuks mul pilte nendest lettidest ei olegi. Paar pilti Purmamarcast siiski.

Seejärel sõitsime tagasi Jujuysse ja läksime hostelisse, kus Isabel meid juba ootas. Mu mälestustes puudub see, mis veel tol õhtul tegime, kuid ilmselt mitte midagi erilist. Järgmisel hommikul käisin jooksuringil ja siis tuli Baz jutuga, et karneval on ja ta kuulis kohalikelt, kus hea pidu on ja et see hakkas juba kell 12 päeval. No olgu lähme siis. Sellist pidu aga ei osanud ma küll ette näha. Inimesed tantsisid, tähistasid, pritsisid üksteist vahuga ja viskasid jahuga. Jõid õllet ja veini. Ma vaatasin kella 6 paiku kella ja tavaliselt olen ma sellises olekus peol kuskil kella 2 ajal öösel. Samas oli hea. Pidu oli kell 11 õhtul läbi ja sai varakult magama.

siin on toimumas mingi rituaal, millest ma lõpuni aru ei saanud. mõte on sinna "ausamba" peale valada kellegi austusavalduseks natuke oma joogist

Järgmisel päeval tundis ka Isabel end paremini ja läksime veel kahekesi Jujuy linna peale jalutama ja pildistama. Leidsime ühe hea kohviku, kus hiline hommikusöök süüa. Siis viisime auto tagasi ja mina oma järjekordsele bussisõidule Mendozasse. Isabel ja Baz jätkasid oma teed Tšiili Atacama kõrbesse.