Olen endiselt Bariloches. Nädal siin on möödunud paljuski looduses matkates. Siin on selleks väga palju erinevaid võimalusi. Sel aastal möödus siin järvede ja Andide vahel ka minu 26. sünnipäev.
Mul on tunne, et 26 on seljakotirändurite hulgas suhteliselt harv vanus, samas suht keskmine. Palju reisib nooremaid 20-22 aastaseid, kes ei tea täpselt veel, mida eluga peale hakata ja võtavad nö "aasta vabaks". Samas on reisimas vanemaid inimesi, kes on teist noorust nautimas. Siin Lõuna-Ameerikas samas reisib rohkem 25-35 aastaseid ka. On vast piirkond kuhu tullakse hiljem.
Sünnipäev algas mul ajavahe tõttu 5 tundi varem ja esimesed õnnitlused tulid siis, kui minu jaoks oli aeg 30.jaanuaril õhtusööki süüa. Sünnipäevahommikul ärkasin päikesetõusuks ja see oli hea otsus, sest sain siinse "Bariloche" sildiga rahulikult fotosessiooni teha. Päevasel ajal on seal järjekord, et saaks ühe (ilmselt kah ebaõnnestunud, kui palud võõral end pildistada) klõpsu.
Tagasi hostelisse minnes olin esimene hommikusööki söömas ja sain võrkkiiges hommikupäikest nautida ja muusikat kuulata. Keskpäeva paiku läksin kaks päeva varem Couchsurfingu tuttavaks saanud Blanca (Barcelonast) ja Tim'iga (Londonist) Cerro Campanario tippu. Seekord jätsime matkamise vahele ja läksime chairliftiga (pole aimu ka, mis see eesti keeles on.. tool-lift?). Oli väga tuuline, kuid vaated olid imelised. Hiljem mõtlesime randa jalutada, kuid poole tee peal avastasime hea lõhna peale kaubikautos oleva burgerikoha ja jäime hoopis sinna istuma. Siis oli juba kell pea 4 ja buss tagasi linna võtab ka omajagu niiet otsustasime ranna vahele jätta.
Linnas ostsin endale siinsest parimast shokolaadipoest käsitööpralineesid ja maandusin tagasi hosteli võrkkiike. Helistasin kodustega, vastasin õnnesoovidele, sõin oma shokolaadi. Kella 7 ajal olime Blanca ja Timiga kokku leppinud, et lähme Couchsurfingu üritusele "Drink and Draw" ("Joo ja Joonista", haha eestikeelne tõlge riimub pareminigi kui inglise keelne originaal). Kujutas see endast ühes baaris kokkusaamist ja joonistamist, vahetasime pilte ja täiendasime millega soovisime. Väga loominguline õhtupoolik. Sealt liitus meie seltskonnaga veel inimesi, kes kõik alles kuskil 3 tundi pärast sealolekut teada said, et mul sünnipäev on. Aga see meeldis mulle, ma ei taha, et see päev oleks kuidagi pingelisem/olulisem/tohutult erilisem, kui kõik teised. Ma tahan, et iga mu päev oleks eriline.
Igaljuhul, ühel hetkel tuli sinna baari elava muusika bänd ja kogunes palju kohalikke (tegu oli tegelikult hosteli baariga). Lahti läks suurem zamba ja chacarera tantsimine. Imeline on vaadata, kuidas ladina-ameerika tantsud, mis meie jaoks on ainult võistlustel peotants, on siin täiesti tavalised tantsud kõige tavalisemas baaris.
Sealt edasi läksime kõrvalasuvasse ööklubisse, kus mängiti rege ja argentiina rocki. Ütleme nii, et pidu venis pikaks ja nägin ka järgmise hommiku päikesetõusu.
Jäin oma selle aasta 31.jaanuariga väga rahule. Nagu ma ütlesin, siis üritan iga oma päeva siin reisil eriliseks teha, siiani on ka õnnestunud. Jätkan ikka samamoodi. Järgmisel korral kirjutan lähemalt oma Bariloches veedetud ajast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar