2020 - võtan kokku

Proovisin eile Instagrami jaoks välja valida 10 sel aastal tehtud pilti, et siis seal väike aastakokkuvõte teha, kuid loobusin päris kiiresti, sest mõistsin, kui palju sel aastal juhtus ja kui keeruline seda kokku on võtta. Otsustasin üle pika aja oma siinse pesa lahti võtta ja pikemalt kirjutada. See blogi sai loodud küll pigem reisimälestuste jaoks, kuid kas mitte ei ole eneses rändamine veel olulisem teekond..

Aasta alguses ei osanud sellist aastat küll ettegi kujutada. Lapimaal suure seltskonnaga veedetud aastavahetus tõotas tuua sarnase aasta - palju uusi inimesi ja reisimist. Umbes nagu ka 2019 oli möödunud. Jaanuari keskpaigas lendasin Argentiinasse, millest saab sellest blogist palju lugeda. Juba enne sinnalendu teadsin ka järgmist reisi - kolm kuud New York Citys mai algusest juuli lõpuni. Maailm (või äkki isegi saatus?!) tahtis aga teisiti ja Lõuna-Ameerikast tagasitulek osutus ajaga võidujooksuks. Nüüd tagasi mõeldes läks maailm ikka puhta hulluks, aga eks see nii ole uute olukordade puhul, kui ei tea, kuidas miski toimib ja hirm võitu võtab. 

Pärast kahenädalast isolatsiooni Tallinnas tulin koju Saaremaale ja olen siin siiamaani. Kevadel oli siinne elu teatavasti päris hall ja kurb. Kuid mina, päris tugeva introverdina, tundsin sellest rahulolu. Mul tekkis see aeg, mida ma olin reisimisest oodanud - võimaluse ennast leida. Kui ma vaatan läbi oma kevadisi pilte, siis tunnen ma, et ma ei ole enam see tüdruk seal - teiste jaoks võib-olla veel olen, sest ma elan kõigepealt muutused seespidiselt läbi ja siis olen valmis neid endast ka välja andma. Aga samas, kui ma peaks ütlema konkreetselt, et mis siis muutunud on, siis... ei oskagi nagu öelda. Enese ja ümbritsevate energiate mõistmine, sisemine rahulolu, tänulikkus? Eks see on algava aasta eesmärk, et veel rohkem rahu leida ja seda elukest mõtestada. 

Aprillis ja mais olin oma vennale Oliverile koduõpetaja eest. Samuti sain võimaluse hakata kirjutama spordiajakirjale Jooksja ja täitsin sellega oma vaikselt seatud eesmärgi ja unistuse - kirjutamise eest palka saada. Olen peatoimetaja Donatasele tohutult tänulik, et ta mulle kui täiesti võhikule ja algajale selle võimaluse andis. Selle koha pealt on samuti  raskusi ja eneseületamist, kuid iga kord ajakirjades oma lugusid vaadates on hea tunne küll.  

Maikuus võtsin vastu väljakutse iga päev avavees ujumas käia. Õnnestus see mul oktoobri lõpuni, kokku 159 päeva järjest. Augustikuisel reisil, mida ka allpool mainin, oli see tõeline väljakutse. Mõnikord läks koha otsimisega tunde eeltööd. Ujusin kohtades, kus see lubatud ei olnud, trotsisin läbi oavarrest kallava vihma, sõitsin poolkatkiste linna laenujalgratastega kümneid kilomeetreid läbi imelike elamurajoonide. Siit saaks omaette postitusi kirjutada omajagu. 

Teoreetiliselt oleks võinud ujumisega ka novembris igapäevaselt jätkata, kuid hakkas see väljakuste muutuma rohkem kohustuseks ja nii otsustasin lõpetada. Liigutasin selle 3-4 korra peale nädalas - siis kui on tunne, tahtmine ja ilus ilm. Veel enam kui paarikraadises vees ujumine on ehmatus kehale on see treening vaimule. Ma arvan, et läbi selle olen ma vaimselt tugevamaks inimeseks saanud küll. See juhtub muidugi ainult siis, kui osata seda märgata, teadvustada ja kinnitada. 

Suve viirusekene meilt õnneks ära ei võtnud. Sai palju teha ja seda imelist suve nautida. Saaremaa muutus minu jaoks paradiisiks, kus hing on siiralt õnnelik. Aga kindel on ka, et selle arusaamani ei oleks ma jõudnud ilma seljakotti selga võtmata ja maailma eri paiku nägemata. Ikka arvad, et kuskil on rohi rohelisem ja taevas sinisem. Peabki kontrollima minema, kui miski kutsub. Mõni tahabki ära jääda. Ei välista ka mina, et tulevikus ennast kuskil mujal kodus tunnen, kuid praegu on Saaremaa mu südame ligi. 

Suvel jõudsin ka Kristi juurde Võrumaale festivalile ja Elooraga Lätti Anna ja Niksi pulma. Augustis muutus aga üks nädalavahetus Amsterdamis pea kahenädalaseks reisiks, kui tagasilend koju tühistati, siis lendasin hoopis Iirimaale. Sealt Šotimaale ja mööda maismaad tulin alla Londonisse Eloora juurde. Nii hea meel, et teda sel aastal palju rohkem võimalusi näha oli. 

Anna ja Niksi pulm

Amsterdam

Amsterdam

Dublin

Manchester

London

Londonist lendasin tagasi koju. Selle reisi ajal mõistsin, et kuniks reisimine pole jälle vabaks tehtud, siis ma ei taha uuesti minna. Aga kui saab taas, siis lähen ma kindlasti. Mitte enam küll selliselt nagu siiani, vaid kuidagi rohkem väärtust luues. Ilmselt vabatahtlik töö või füüsiline ja/või vaimne väljakutse enda jaoks. Eesmärgistatult - mitte selliselt nagu praegu on olnud. Eks näis. 

September tõi palju uut. Otsustasin kooli minna ja alustasin Kuressaare Ametikoolis giidi erialal. Peamiselt eesmärgiga oma kodusaart natukene paremini tundma õppida. Suvel külaliskorteritega tegeledes ja turistidega suheldes tuleb kasuks. Samuti septembris leidsin endale siin Kuressaares imearmsad hoiulapsed. Sel hetkel taipasin, et saan teha saarel kõike seda, mida ma Tallinnas elades nagunii teeksin. Siin aga hoian kokku tohutult aega transpordi pealt ja selline mõnus kogukonnatunnetus, mis Saaremaal on, annab palju juurde. 

Oktoober tõi mu ellu Saareyoga Kerli ja selle eest olen ma vaat, et kõige tänulikum. Kui joogaõpetajaga tekib hea energeetiline side, siis hakkab alles juhtuma. Keha on nagunii jooga praktiseerimise eest tänulik, kuid Kerli on toonud mu ellu pisarateni raputavaid kogemusi, mida ma kirja ei oska panna. Ega ei tahagi, need on minu jaoks nii olulised tunded ja edasiminekud, mis on ainult minu omad.  

Novembri alguses sai ka selgeks, et Lapimaa hooaeg jääb sel aastal ära. Eks seda oli oodata. Korra tegi kurvaks küll, kuid hea oli vahepeal jõulud ka kodus olla ja perega aega veeta. Seda enam, et ma olen endale leidnud siin nii palju olulist.

Täna olen lugenud sotsiaalmeediast inimeste kokkuvõtteid sellest aastast ja paljudest tuleb välja see "olgu, mis ta oli, aga mulle isiklikult oli superhea aasta".. Pean nõustuma. Saadan 2020. aasta ära tänutundega, et minu ellu tulid sellised muutused. Tänutundega, et see aasta õpetas mind elu usaldama. Olen põnevil edasise ees!

Mõned juhuslikud pildimeenutused veel:

Vanaemaga veedetud aega oli rohkem kui
mitme viimase aasta jooksul kokku.

Jooksin 6 poolmaratoni. Neist 4 sellele aastale 
omaselt virtuaalselt. Parandasin ka isiklikku rekordit. 

Kui kõik viiekesi ilma vanemateta ühte autosse sattusime.

Meeleolukas Saaremaa Kolme Päeva Jooks

Mis oleks, kui hakkaks hommikujooksjaks?

On teada tuntud tõde, et inimene suudab teha täpselt seda, mida ta usub end suutvat. Meile meeldivad need asjad, mille kohta me oleme otsustanud, et need meile meeldivad ja vastupidi. Mina olin kindel, et hommikul vara trenni tegemine on täiesti ebameeldiv. Samas olin ma ikka mõelnud proovida. Kui Facebooki Hommikujooksjate grupis tuli üleskutse septembrikuistele hommikujooksudele, siis otsustasin proovida. Pikalt oli mul mõtteis olnud ja Jooks On Lahe 5km väljakutsest osa võtmine, niiet ühendasin need väljakutsed ja otsustasin septembris läbida igal hommikul vähemalt 5km. Mõni kogenud jooksja mõtleb praegu ilmselt, et kus on alles lumehelbeke, et selline asi väljakutsena tundub. Aga inimesed ja nende kogemused on väga erinevad ja hommikul jooksmise pärast varem voodist tõusmine on minu jaoks meeletu väljakutse. Kogemustega jooksja peab endale sobivamad väljakutsed välja mõtlema, mis ka proovile paneks. 

Täna on 30.september ja kuu aega on möödas. Ma julgen väita, et see kuu on mu elukvaliteeti muutnud. Ma olin palju kuulnud hommiku maagiast ja kuidas hommikul varem ärkajad on edukamad ja õnnelikumad. Ma ei saanud sellest lõpuni kunagi aru ja pidasin õhtuinimesena hommikuid alati pigem ebameeldivaks. Meeldivad olid need ainult juhul, kui ma ei pidanud enne kella 12 kuhugi minema ja sain rahulikult võtta. Ma arvan, et suuresti ajendas mind seda hommiku väljakutset vastu võtma uudishimu, et kas tõesti saab hommikutes olla nii palju meeldivat nagu räägitakse. 

31.augusti õhtul panin 1.septembri hommikuks jooksuriided valmis ja olin valmis, et mul on tohutult raske ärgata ja minna. Olin augustis jooksnud terve kuu peale ühe 5km pikkuse jooksu, niiet tõsta see 5km peale PÄEVAS tundus väga hirmuäratav. Hommikul kell 8:32 alustasin kellal GPSi ja jooksin 5.5km pikkuse ringi. Lõpus tegin kiirenduse ja lõpetasin kõrge pulsiga hingeldades kui üks juba kuskilt õllepudeli kätte saanud härrasmees mind ülevalt alla vaatas ja ütles "Neiu, te olete juba ilus küll, pole vaja nii väga pingutada". Ma ei olnud huvitatud temaga vestlusesse astuma ja tänasin viisakalt. Pikem vastus oleks olnud "Ma ei tee seda enda väljanägemise pärast. Sellega olen ma juba suht rahul küll. Kuigi jah, mõni kilo kergemini oleks väiksem vaev joosta. Ma tahan hoopis seda hommiku maagiat leida.". Esimese hommikuga veel ei leidnud. 

Facebooki grupi postitustele tagasi vaadates mainisin ma esimest korda, et mul oli mõnus 7.septembril. Siis harjus keha ja ka mõistus sai aru, et nii nüüd ongi. Uus laine väljakutsuvamat aega ja vaimset pingutust oli siis, kui tuli koolinädal. Kolmel päeval tuli 8:30ks koolipinki jõudma. Aga oi kui hea oli kohe selle energiaga õppetööd alustada kui teised veel kohvi juues esimese tunni unelesid. 

Kuskil poole kuu peal hakkasin ma ilma äratuskellata kella 7 ajal ärkama, mitte küll iga hommik, kuid tuli ette. Nüüd on õhtune magama minek on läinud varasemaks ja minust on saanud hommikuinimene. Poleks uskunud, et ma seda kunagi ütlen. Tänasel päeval võin kinnitada, et olen üles leidnud selle, mida otsima asusin. Hommikud on maagilised!

STATISTIKAT

• 30 hommikust 26 ma jooksin, 3 jalutasin ja 1 kord jäi vahele, sest sõitsime emaga Raplasse poolmaratoni jooksma ja start oli kell 12:00 (Hommikujooksu challengi üks reegel oli, et jooks peab algama varem kui 10:30).
• Septembris kogunes jooksukilomeetreid 180, mida on ilmselt kõige rohkem, mis ma oma elu jooksul ühes kuus olen jooksnud. 
• Kuu jooksul jooksin 2 poolmaratoni. Ühe Suunto virtuaaljooksu 4.septembril ajaga 1:58:23 ja teise 19.septembril Rapla Selveri Suurjooksul ajaga 1:43:55, vat mis teeb grupi mõju jooksu ajaga. 
• Parandasin oma poolmaratoni isiklikku rekordit 4.5 minuti võrra.

MIS EDASI SAAB?

Väljakutse läbi, võib vast uuesti tossud varna riputada ja magada nii kaua kuni kohustused lubavad? Oh ei. Ma arvan, et kes kord on kogeda saanud hommiku maagiat see sellest enam loobuda ei taha. Pikad hommikud iseendale on mu selle kuu kõige väärtuslikum avastus. 

Hommikune trenn jääb. Ta ei saa olema igahommikune jooksmine, vaid vahelduvalt muude trennidega. Homme lähen näiteks joogasse. Mõnel teisel päeval teen rattatiiru, siis jälle jooksen või lähen jõusaali. Eks näis. Jooksu jätan endale vähemalt 100km kuus. Esialgu. Ühtegi pinget endale peale panna ei taha, sest ma tean, et selline käitumine ei ole minu jaoks jätkusuutlik.

Aitäh kõikidele Hommikujooksu grupi toetajatele ja motiveerijatele. 

Koos oli seda teha palju lihtsam! 

Raskeim osa rändamise juures, millest ei räägita. Artikli tõlge.

Internetis on üks inglise keelne arikkel, mis on kirjutatud Kellie Donnelly poolt. Leiad selle SIIT. Iga kord kui ma seda loen, siis ma tunnen end nii paljudes hetkedes tuttavlikult.

Just möödunud pühapäeval märkis mu ema, et ta vaatab huviga reisisaateid ja vahel mõtleb, et mina olen ka ju nii palju näinud ja nii paljude inimestega kohtunud. "Ja nüüd istud siin meiega Saaremaal. Nii lihtne see ongi!" Ma ei osanud sel hetkel talle mitte midagi vastata, sest minu jaoks ei ole see üldse nii lihtne. Minus on nii palju teisiti, kuid ma ei oska ega tegelikult üldiselt ei tahagi seda lõplikult väljendada. Iga reis muudab mind sisemiselt nii palju ja ma tean, et minuga on samas paadis ainult need, kes sellist eluviisi on viljelenud. Ja ma üritan seda mõista, kuigi vahel on raske.

Mul tekkis tahtmine see inglise keelne artikkel ära tõlkida. Igaks juhuks mainin, et need ei ole minu mõtted ja see ei ole 100%, kuidas ma tunnen, kuid väga väga palju on. 

Sa näed maailma, proovid uusi asju, kohtud uute inimestega, armud, külastad imelisi kohti, õpid uute kultuuride kohta - ja siis see kõik on läbi. Alati räägitakse minemisest, kuid kuidas on tagasi koju tulemisega?

Me räägime kõikidest rasketest olukordadest, mis võivad ette tulla - töö leidmine, tõeliste sõprade leidmine, turvalisus, sotsiaalnormide õppimine, pettumine pealtnäha usaldusväärsetes inimestes - aga need on kõik olukorrad, millest sa saad üle. Kõik need madalpunktid haihtuvad, kui koged tõelisi kõrgpunkte. Hüvastijätud on keerulised, aga sa tead, et need tulevad. Eriti, kui sa teed selle viimase sammu ja ostad lennupileti koju. Kõik need kurvad hüvastijätud on mõnusalt polsterdatud rõõmsa mõttega taaskohtumisest oma pere ja sõpradega, mida sa oled oma peas ette kujutanud alates lahkumisest.

Siis sa jõuad tagasi koju, veedad 2 esimest nädalat kohtudes pere ja sõpradega. Räägite vahepeal juhtunust, jagate uusi lugusid ja meenutate vanu... Sa oled nagu Hollywood need esimesed paar nädalat - kõik on uus ja huvitav. Ja siis see kõik lihtsalt.. lahtub ära. Kõik harjuvad, et oled kodus, sa ei ole enam see särav objekt ja küsimused hakkavad tulema: Kas oled juba töö leidnud? Mis su edasine plaan on? Kas käid kellegagi kohtamas? 

Kurb on, et kui sa ükskord, pärast pikka eemalolekut, oled ära teinud kõik kohustuslikud külastused.. istud sa oma lapsepõlvemagamistoas ja saad aru, et mitte midagi ei ole muutunud. Sa oled õnnelik, et kõik on rõõmsad ja terved ja jah, inimesed su ümber on saanud ametikõrgendust, leidnud elukaaslasi, kihlunud, abiellunud jne. Aga osa sinust karjub neile "kas nad ei mõista kui palju mina olen muutunud? Ja ma ei mõtle juukseid, kehakaalu, riietust või midagi muud välimust puudutavat. Ma mõtlen, mis toimub minu peas. Kuidas mu unistused on muutunud; kuidas ma tajun inimesi teisiti; kuidas ma olen õnnelik, et olen mõnest harjumusest vabanenud ja rõõmus uute asjade üle, mis on mulle nüüd olulised." Sa tahad, et kõik seda märkaksid, sa tahad seda jagada ja arutada, aga ei ole võimalik kirjeldada, kuidas vaimsus areneb, kui sa jätad kõik, mida sa tead seljataha ja sunnid end kasutama oma aju päriselus, mitte koolitarkuse põhjal. Sa tead, et sa mõtled erinevalt, sest sa tunned seda enda sees igal sekundil oma päevast. Aga kuidas sa seda teistele edasi saaksid anda?

Sa tunned viha. Sa tunned, et oled kadunud. Sul on hetki, kus sa tunned, et see minek ei olnud seda väärt, sest mitte midagi ei ole muutunud, aga samal ajal sa tunned, et see on kõige olulisem asi, mida sa tegid, sest see muutis kõike. Mis on lahendus sellise reisimise kõrvalmõju jaoks? See on nagu võõra keele õppimine, mida sinu ümber ei räägita ja ei ole mitte mingit võimalust, kuidas oma päris tundeid edasi anda.  

See on põhjus, miks ainus, mis sa teha tahad, on uuesti minna. Seda kutsutakse reisipisikuks, kuid tegelikult on see püüdlus naasta kohta, kus sa oled ümbritsetud inimestega, kes räägivad sinuga sama keelt. Mitte inglise või hiina või portugali keelt, vaid seda keelt, kus kõik teavad, mis tunne on minna, muutuda, kasvada, kogeda, õppida, minna tagasi koju ja tunda end oma kodulinnas rohkem kadununa kui sa tundsid end kõige võõramas kohas, mida külastasid.

See on reisimise juures kõige raskem osa ja see on peamine põhjus, mis me kõik tahame uuesti minna. 

Koroona eest põgenedes koju

Koroonauudiste ägenemisel läks minul kojutulekuga väga kiireks. Pärast oma imelist interneti ja seega ka uudistevaba matkapäeva San Rafaelis sõitsin järgmisel hommikul bussiga tagasi Mendozasse. Läksin hostelisse, kus ma olin vabatahtlik olnud ja hakkasin plaani pidama. Kõige odavam ja ka asukoha poolest mõistlikum oli vaadata lende Santiago de Chilest. Õnneks olin just sellest 7 tunni bussisõidu kaugusel. Buenos Airesesse oleks olnud jällegi ööpevane bussisõit. Piletit ära osta ma ei julgenud, kuna olukord muutus väga kiirelt. Otsustasin lihtsalt ööbussiga Tšiili sõita ja siis bussijaamast lennujaama minna ja osta esimene sobiv pilet Euroopasse - ükskõik kuhu. Ma pole oma elus veel sellist asja teinud ja tegelikult oli päris põnev. 

Tegin siis Mendozas oma viimase jalutuskäigu bussijaama, et pilet osta. Sõin tee peal ka oma lemmik Grido jäätist. Ah, ma teeks kõike, kui ma praegu grido marroci süüa saaks. Parim jäätis maamunal!

Hostelis pakkisin veel oma seljakoti lendamise jaoks õigeks ja tegime viimase veinika, kell 10 õhtul läks mul buss. Sisenemisel anti ankeet, mis tuleb teise riiki sisenemisel Lõuna-Ameerikas täita ja lisaks veel eraldi ankeet COVID-19 puudutavate küsimustega. Piiri peal mõõdeti kõikide temperatuuri ja vaadati tähelepanelikult üle viimase 30 päeva jooksul külastatud riikide nimistu. Minu puhul ei olnud probleemi, kuna selleks oli ainult Argentiina. Minu kõrval olid prantslased, kes olid just nädal varem tulnud Prantsusmaalt. Nemad võeti eraldi kontrolliks ja paberite täitmiseks bussist välja, kuna Prantusmaal oli 14.märtsil olukord juba päris hull.

Seejärel pidime kõik läbima piirikontrolli. Ma pidin ära viskama oma 2 õuna, sest Tšiili ei luba elusorganisme üle piiri tuua ja taimed kuuluvad sinna alla. See oli natuke koomiline olukord.. aga nad tahavad oma loodust kaitsta ja see on mõistetav. Samuti pidi koti skänneri alt läbi laskma ja passi templi saama. Kogu see trall oli kell 2 öösel ja ma just olin bussis hea une saanud. Igaljuhul, kõik oli korras, prantslased lasti ka bussi tagasi ja jätkasime sõitu Santiagosse. Kella 5:30 paiku me sinna ka jõudsime ja selgus, et bussijaama rahavahetuspunkt on öösiti kinni ja avatakse kell 7. Olgu. Ootasin siis kuni see avataks. Vahetasin natuke Argentiina peesosid Tšiili peesodeks ja ostsin pileti lennujaamabussile, mis kohe väljus. 

Lennujaamas vaatasin Skyscannerist endale lennupileti, käisin firma letis kinnitust saamas, et see lend kindlasti toimub ja ostsin pileti Latami lennule Barcelonasse, tunnise vahemaandumisega Sao Paolos Brasiilias. Lend väljus 4 tunni pärast. Kõik läks sujuvalt, lend oli päris täis. Sao Paolos läks tund kiirelt ja istusingi peaaegu täiesti tühjas lennukis, mis oli valmis väljuma Barcelonasse. Veel enne õhku tõusmist tuli üks lennusaatja minu juurde ja küsis näha mu passi. Uuris, kas mul on jätkupilet Barcelonast, kuid kiiresti muutuva olukorra tõttu veel ei olnud. Ta rääkis portugali keeles kellegagi raadiosaatjas ja aina uuris mu passi ja seal olevaid templeid. Ma pidin talle lubama, et ma lendan kohe Barcelonast edasi ega jää sinna. Õnneks mind ikka välja ei tõstetud, kuigi sekundiks selline tunne oli. 

Kuna lend oli väga tühi, siis sain kolmese istmerea peal peaaegu terve lennu magada. Ainult söögiaegadel aeti üles. Kalli lennufirma plussid - lennukitoit - soe, maitsev ja päris nõude pealt.  Samuti pleed, padi ja kõrvaklapid ning limiteerimata koguses nii vett, karastusjooke, alkohoolseid jooke ja kuumi jooke. Luksus. Ma ei ole kokkuhoidliku seljakotirändurina sellega harjunud. 

Barcelonas oli jällegi teadmatus. Nii palju lähemal kodule, kuid samas tundus nii palju suurem takistus veel ületada. Kuna mul ei olnud enam kotivarguse tagajärjel oma telefoninumbrit ja seega ka Mobiil-ID kasutamisvõimalust, siis oli olukord veelgi raskendatud. Võimalus oli Finairi lend läbi Helsinki, kuid selle viimased piletid napsati nina alt ära. Võimalus oli pea 500 eurot maksev Lufthansa läbi Frankfurdi, aga ma ei suutnud selle hinnaga leppida. Carmen aitas mind, ise samal ajal Prismas olles ja Loorele süüa ostes. Lõpuks otsustas ta minu eest ja ostis selle Lufthansa pileti mulle ära. Hea, et kindlustus raha tagasi maksis..

Barcelona lennujaam erines täielikult Lõuna-Ameerika omadest. Kõik poed olid kinni, palju rohkem inimesi käisid ringi maskidega. Istusin lendu oodates ja laadisin telefoni kui sattusin jutustama õde-venda argentiinlastega, kes just Buenos Airese lendu ootasid, et koju minna. Nad on ikka igal pool.

Vahemaandumine oli 12 tunnine ja Frankfurdis kella 9 õhtul 9ni hommikul. Lennujaam oli täiesti tühi ja suletud. Ma sain rahulikult nurgataguse pingirea peale pikali visata ja silma looja lasta.

Lennu peal Tallinnasse olid juba teised Eestlased ja oligi juba kodu käega katsuda. Tallinnas maandudes oli kergendus nii suur, et ankeedi täitmine ja karantiiniloengu kuulamine meenud justkui läbi une. Siis istusin 2 nädalat kodus, ajasin kindlustuse asju. Kahe nädala möödudes tulin Saaremaale ja siin ma siiani olen ja seda blogi tagantjärele kirjutan.

San Rafael ja kuri saksa naine

Pärast Mendozat oli mul plaanis veel üks Workaway vabatahtlik töö. Otsisin neid oma reisi lõppu 2 tükki, et kui rahaga peaks kitsas käes olema, siis saan ikkagi kusagil ööbida ja kellelegi kasulik olla. Leisin ühe saksa saise majapidamise. San Rafaelist 7 km kaugusel (tahaks kirjutada metsa sees, aga metsa seal küll ei ole) veiniistanduste vahel. Ilus roheline aed, väike saksa restoran, kõik kodus nullist tehtud toidud ja mis peamine - 5 koera. Tundus nagu täielik paradiis.

Sõitsin siis 4h bussiga Mendozast San Rafaeli. Sõitsin taksoga vajaliku maja juurde. Mind võttis vastu Berta, teine vabatahtlik, kes oli päev varem sinna saabunud. 65-aastane Iiri naine, kellel lapsed suureks kasvatatud ja nüüd Euroopa talve ajal paar korda nii Lõuna-Ameerikas Workawaysid tegemas on käinud.

Esimesest hetkest alates oli meil nii hea koos olla. Kohe tunned, et oma inimene, mis sest, et 40 aastat vanem. Hiljem selgus, et tema sünnipäev on 1.veebruar. Võib-olla see väga samasse kanti veevalaja olemine kuidagi mõjutas. Igaljuhul rääkis ta mulle, et perenaine Ari on väga otsekohene inimene ja, et tema ei tunne end just kõige mugavamalt. Aga samas palus mul mitte tema jutu põhjal eelarvamusi kujundada. Ari oli sel hetkel linnas arsti juures. Sain rahulikult oma asjad ära sättida ja majapidamisega tutvuda. Kui ta siis õhtul tagasi tuli ja ma temaga 5 minutit kokku puutusin ei olnud ma selles paradiisi osas enam nii kindel. Ta ei öelnud mulle teregi vaid lihtsalt kamandas auto juurde, surus kastid kätte ja palus kööki viia. Kui ma neid seal õigesse kohta panna ei osanud, siis sain märkuse, et kuidas mul loogilist mõtlemist ei ole. Nojah. Ju on väsinud pikast päevast arsti juures ja linnas. Vaatan, mis järgmisel päeval saab.

Ma isegi ei viitsi sellest nii detailselt kirjutada. Järmisel päeval koristasime ta restorani, mis on avatud 4 päeval nädalas kell 21-23 ja ainult ettebroneerimisega. Olevat piirkonna ainuke viietärni restoran ja selles osas ma vastu ei vaidle, et süüa oskab Ari teha väga hästi. Siiski selle 3 päeva jooksul, mis ma seal olin, ei olnud tema juures söömas mitte kedagi. 

Teisel päeval oli õhkkond kuidagi parem. Aril oli isegi hea tuju ja jutustasime niisama. Lõunasöögi ajal sai ta end välja elada ja rääkida meile, kui väga ta argentiinlasi vihkab ja kui vastik see maa on ja kiruda oma restorani kliente. Aga vot müüa ka ei taha, sest majandus on nii halvas seisus ja ta arvavat, et ei saa raha, mis see kompleks väärt on. Jah, võib-olla ei saa, aga kas see on väärt elada elu, mida sa kogu südamest vihkad?

Teine päev läks hästi ja õhtul oli meil Bertaga tunne, et võib isegi asja saada. Tegime aias töid, nõelusime täiesti äraviskamist väärivaid põllesid, mängisime koeradega jms. Töö oli hommikul 9:00-13:00, siis lõunasöök ja siesta ja uuesti 18:00-20:00. Mitte midagi kontimurdvat.

Kolmandal päeval läksin siesta ajal vahelduva jooksu ja kõnniga (väga väga palav ilm) linna, et natuke San Rafaeli avastada ja meile puuvilju osta, sest Ari neid väga ei pakkunud. Ostsin päris palju - kes teab millal jälle linna saab. Ja mitte ainult puuvilju vaid igasugu kraami, mida Ari ei pakkunud, kuid mida ma oleksin eelistanud süüa. Kaks rasket toidukotti käes ma linnast tagasi jalutada ei oleks suutnud, niiet üritasin tänavalt taksot lehvitada. Nagu Murphy seadus ikka, mitte ühtegi ei olnud. Siis leidsin mingi turismikontori ja palusin neil endale takso helistada. Sain kenasti koju ja taksojuht veel ütles, et annab igaksjuhuks oma telefoninumbri, äkki on vaja mingil ajal ka vastupidi sõita. 

Õhtune tööaeg algas, kuid väga palju midagi teha ei olnud. Samas oli pinge ja tunne, et mind jälgitakse nii suur, et midagi pidi välja mõtlema. Mngisin siis kieradega, pühkisin mitte üldse pühkimist vajavat terrassi ja siis juhtus saatuslik hetk. Võtsin laualapi ja tegin selle õuekraani all külma veega märjaks ja läksin sellega väljas olevat lauda pühkima. Ari nägi kogu seda protsessi ja hüüdis kurjalt saksa keeles "Sellest ei ole ju mitte mingit kasu, ma teen seda parem ise". Ma ei lasknud endaga kaks korda nii käituda ja jalutasin lihtsalt tuppa tagasi ja hakkasin õhtusööki ette valmistama. Sisimas teinud otsuse, et kui ta tuppa tuleb, siis teatan oma lahkumisotsusest. Kahjuks tema jõudis ette. Tuli tuppa ja ütles, et ma võiksin endale homseks bussi valida. 

Berta otsustas minuga koos ära tulla ja nii läks meil varem saadud taksojuhi numbrit vaja juba kiiremini kui oleks arvanud. Kirjutasime talle sõnumi palvega meid kell 8 hommikul peale võtta. Pakkisime asjad, kirjutasin veel Arile kirja, mida üks 26 aastane ilmselt 63 aastasele kirjutama ei peaks. Palusin tal järele mõelda, mida ta oma eluga teha tahab ja kui ta seda elu nii väga vihkab, siis kas poleks aeg võtta koerad ja Saksamaale tagasi kolida. Ütlesin, et mind on kõikidel mu töökohtadel varasemalt väga hinnatud ja kunagi ei ole pidanud ma end nii tundma nagu seal. Ütlesin, et tema enda mürgised mõtted manifisteerivad talle seda elu, milles ta ei ole õnnelik. Jätsin talle mõned puuviljad ja loodan, et midagi ta sellest sai. 

Berta läks bussijaama, et sõita ootamatult varem Tšiili ja sealt juba 3 kuud varem koju Iirimaale, kuna koroonauudised hakkasid ärevaks minema ja ta tahtis kindla peale välja minna ja koju sõita. Mina broneerisin endale veel San Rafaeli kaheks ööks hosteli ja käisin järgmisel päeval matkal. Leidsin mõnusa mäestiku järvede ümber.

kõiksugu turistiasju sai teha

Minu privaatrand. 20min ronimist alla ja 15min üles. Üles on alati lihtsam tulla

Sinna pidi küll bussiga tükk aega loksuma, kuid oli seda väärt. Sõin restoranis teadmata veel, et see on minu viimane kord Argentiinas seda teha. Ronisin mööda suhteliselt järsku mäekülge alla järve äärde ja käisin ujumas kohas, kus see ilmselt keelatud oli. See oli ideaalne päev iseendaga ja ilma internetita. Kui aga hosteli Wifisse tagasi jõudsin oli maailm hoopis teistsugune. Mul tuli hakata mõtlema väga kiirelt koju mineku peale. Tol õhtul ma seda otsust veel ei langetanud. Küll aga järgmisel hommikul ärgates. Pakkisin asjad ja sõitsin esimese bussiga tagasi Mendozasse. 

Kojutulemise loost juba järgmisel korral.